Pagulaselust Eduard Tubinale mõeldes

Täna esilinastub kinos Sõprus ja laupäeval ETVs dokumentaalfilm “Äraoldud päevade summa”. Filmi teema ja keskne persoon justkui oleks Eduard Tubin, eesti sümfoonilise muusika tipp, kes aastal 1944 põgenes sõja eest Rootsi. Siiski tundub mulle, et eelkõige on see film pagulaseks olemisest, ajendiks helilooja Tubina elukäik. Filmi alapealkiri “Pagulashelilooja lugu” vahendab uue dokumentaali sisu otse ja selgelt, põhipealkiri on loo luuleline kaunistus.

Film on vajalik, ilusasti tehtud, soliidne ja igavalt korralik. Mõeldes sellele, et filmi tegijad on noored – režissöör Marianne Kõrver, stsenaarium heliloojalt ja raadiosaadete autorilt Jüri Reinverelt – ootasin sellest ka midagi, mida võiks klišeena nimetada “värskuseks”. Aga kirjutagem siis filmi soliidne traditsiooniline materjaliesitus aukartuse arvele klassiku ja tõsiste teemade suhtes. Pildiliselt esindab film “normaalset dokumentaali”, milles vahelduvad loojutustajate näod, fotod, arhiivikaadrid, majad, tänavad, härmas puud ning läbivalt ilmub suure vee kujund.

Kui Eestis tavaliselt suudetakse leinapäevi, holokausti meenutamisi ja muid rahvuslik-humaanseid sündmusi välja kuulutada viisil, mis tekitab paljudes kodanikes protesti ja suurest osast jookseb vist lihtsalt puutumatult mööda, siis “Äraoldud päevade summa” üks peamisi väärtusi on oskus rääkida traagilistest asjadest liialdatud pateetikata. Rääkida mõistma ja kaasa elama panevas stiilis ehk ka nende jaoks, kellele “välis-eestlane” on olnud õnneliku saatusega, vene võimu hammaste vahelt pääsenud ja heale majanduslikule järjele jõudnud inimese sünonüüm.

Ekraanil jagab mõtteid rida eesti kultuuris ülimalt olulisi inimesi: dirigent Neeme Järvi, helilooja Veljo Tormis, pianist Käbi Laretei, muusikateadlane Harry Olt, helilooja poeg ajakirjanik Eino Tubin ja teised. Enamikus Eestist mujale elama siirdunud kultuurirahvas. Nende sümpaatsete inimeste suu läbi saab vaataja isiklikke emotsioone ja ajaloolisi fakte sünteesiva pildi poole sajandi tagustest sündmustest Eestis, Rootsis ning Eduard Tubina ja filmis kõnelejate hinges.

Film keskendub suurelt osalt teemale, kui raske on väikerahva esindajal “väljas” läbi lüüa, kesk segaseid poliitilisi olusid teistsuguste tavadega ja võõras keelekeskkonnas endale vääriline koht leida. Ning tunda, et sind üldse ei vajata. Vähemalt esialgu. Eduard Tubin kirjutas muusikat, mille keel ei olnud Rootsis tollal moes, Eestis aga pendeldas tema teoste saatus tohutu mõju ja menu ning ärakeelamiste vahel. Eestisse tagasi kolimise ettepanekuid ta vastu ei võtnud, kuigi teoste ettekandevõimaluste poolest oleks see võinud olla talle soodne. Tubin pidas tähtsamaks ühiskonna vabadust, sealhulgas võimalust sõita ükskõik millal ükskõik millisesse maailma punkti, isegi kui ta seda võimalust reaalselt ei kasutanud. Kui helilooja aastal 1961 esimest korda kodumaad külastas, karistati teda Rootsis selle sammu eest solvangute ja sõimuga.

Tundub kuidagi romaani või romantilise filmi moodi, kuidas Tubin suri teadmisega, et Neeme Järvi salvestab tema loomingu. Ja Järvi on sõna pidanud. Helilooja loomingumeetoditest ja muusikalisest maitsest on filmis juttu üsna põgusalt, kuid see-eest kõnekalt. Filmis kõlavad katkendid Tubina Esimesest, Teisest, Viiendast, Kuuendast ja Üheksandast sümfooniast (Järvi dirigeerimisel) ning valik klaverimuusikast Vardo Rumesseni esituses.

Film ei püüa vaatajale pealetükkivalt sisendada, et Tubin oli suur helilooja. See on tõde, mis ei vaja enam kinnitamist.

“Äraoldud päevade summa” esilinastub neljapäeval, 16. juunil kl 17 kinos Sõprus, ja laupäeval, 18. juunil kl 19 Eesti Televisioonis.

“Äraoldud päevade summa”

Režissöör Marianne Kõrver, stsenarist Jüri Reinvere.

Exitfilm, Eesti Televisioon ja SVT (Rootsi) 2005.