“Kilde” kuulates tuleb kohe meelde Agent M, samuti Vennaskond. Ongi ju Agent M püüdnud viimase poeetilise ambitsiooniga rokki noortele arusaadavaks lihvida. Sama ambitsioon on tiba lahjemal, aga ka moodsamal ja tartulikumal moel ka Pahal Pollyl.

Plaadi nimi on tabav, sest album ei moodusta tervikut. Noored inimesed katsetavad – küll ühes, küll teises suunas – ning nii ongi plaadile sattunud ports eriilmelisi kilde. Neid ühendab kord kiirem, kord aeglasem poprokk ning albumi lõpetavad kaks lugu, mida võiks pidada kummarduseks Eesti punkroki ja postpungi lipulaevadele Vennaskonnale, Sõpruse Puiesteele või ka Alumiiniumile. Nimelt nõretavad “Lõvisüda” ja “Tuulte valss” naiivsest poeesiast ja dramaatikast…

Aga plaadil on veel üheksa lugu. Albumi avab hoogsas rokirütmis regilaululike sõnadega “Tule ja leia”, siis tuleb “Tulnukas”, mis võiks pealkirja järgi olla kurat-teab-mis, sõnade järgi (“Laual on arvuti, / MSN on lahti…” jne) urban chick’i värk ning meloodia järgi noorte käeproovijate pop-rokk. Ja nii edasi ja nii edasi.

Sõnade autor on üldjuhul vokalist Liana Kolodinskaja, kes üllatas meeldivalt juba pooleteise aasta eest ilmunud debüütalbumil “ei jäägi üle muud…” Kokkuvõtteks on “Kildude” kõige positiivsem koht (üldse mitte halvas) laulus “Ma olen Tartu”, kus on suudetud vältida kõige jubedamat: panna rida “Ma olen Tartu ja Sina oled Tallinn!” riimuma sõnaga “kallim”. Huh!Lootus pole veel kadunud! 6