Päikesest rammestunud riiginõunik
Kirjanik Boriss Akunini loodud vene superkangelane Erast Petrovitš Fandorin ründas sel kevadel kinoekraane lausa kahel korral: esmalt Džanik Faizijevi lavastatud “Türgi gambiidis” ja mõned nädalad hiljem Filipp Jankovski “Riiginõunikus”. 19. sajandi lõpp – Venemaa jaoks erutav ja võimalusterohke ajajärk, mille Akunin veelgi helgemaks ja elavamaks on kirjutanud – meelitas kinno sedavõrd palju publikut, et kallis ja suurejooneline “Türgi gambiit” tõusis 20 miljoni dollarilise kassatuluga kõigi aegade menukaimaks Vene filmiks.
Nikita Mihhalkovi produtseeritud “Riiginõunik” esitas konkurendile avaliku väljakutse. Filmi plakat teatab otsesõnu: “Mängud on lõppenud. Nüüd on tõeline Fandorin tõelises loos”. Ja kuigi “Gambiit” saavutas selge kassavõidu - “Riiginõuniku” tulusid hinnatakse 7,5 miljoni dollari kanti -, esitab viimane stiilse ja viimistletud vaatemängu, milles kangastuvad vene filmi parimad jooned.
Loo käivitab poliitiline mõrv: grupp revolutsionääre tapab erirongis kindralist ministri, lavastades mõrtsukaks riigiametnik Erast Fandorini (Oleg Menšikov). Järgneva suhete- ja tegelastepuntra lahtiharutamine võib filmi esimeses kolmandikus vaatajal üle jõu käia. Keerukuselt meenutab see “Seitsmeteist kevadise hetke” painajalikku suhetevõrku – ka stseen, kus Fandorin tähistab neli kahtlusalust mängukaartidena, on otsene parafraas Stirlitzi visandatud nelja natsiliidri portreedest.
Filmi tegelik selgroog ilmutab end aga alles siis, kui Peterburist saabub särav, efektne ja hasartne vürst Požarski (Mihhalkov). Üsna pea saab selgeks, et kõik muu on selles filmis pigem dekoratsioon, mille taustal tulnuk graatsilisi tantsusamme (ka otseses mõttes) sooritab. Eelnev on öeldud vähimagi irooniata, sest Mihhalkov täidab oma rolli tõepoolest hiilgavalt, etendades iseend, nagu Tõnu Kark on aastaid edukalt teinud Eesti filmides.
Menšikovi-Mihhalkovi tegelaste rivaliteeti võiks siin võrrelda filmiga “Päikesest rammestunud”, kuid lähtekohad on sedapuhku sootuks teistsugused. Hoolimata sellest, et film täidab vormiliselt kõik Fandorini-fännide ootuspärased rituaalid (kohal on nii peategelase jaapanlasest teener Masa, hallinevad meelekohad, kogelus kui hulk muid atribuute, mis raamatuid lugemata loole suurt midagi ei lisa), jääb filmi-Erast konkurendi kõrval sama kahvatuks nagu õrnrohelised palvehelmed, mida ta sõrmitseb. Menšikovi kehastatud sangar on usutav ja asjakohane, kuid seejuures ikkagi lootusetult külm ja ilmetu sädemeid pilduva Požarski-Mihhalkovi kõrval. Kirjaniku ja stsenaristi Akunini hinnangul see nii peabki olema: vaatamata õilsusele ja sümpaatsusele on ta siiski pigem “tšelovek-mašina”.
Kõrvuti Mihhalkovi pimestava soologa on filmis ometi hulk häid osatäitmisi: Konstantin Habenski (“Öine vahtkond”), Aleksei Gorbunov ja Oksana Fandera terroristidena, Fjodor Bondartšuk sandarmeeriaülem Burtšinskina, Oleg Tabakov vürst Dolgorukina (kaks viimast pääsevad kahjuks üsna harva kaadrisse).
“Riiginõunik” on mihhalkovilikult isepäine ja –teadev linalugu, kus eriefekte on teadlikult napilt pakutud. Ning kuigi sagedased suured plaanid end siin sugugi iga kord ei õigusta, annab loo kammerlik alatoon kokku väga stiilse ja ühtlase rütmiga vaatemängu.
Tootja: Nikita Mihhalkovi stuudio “TriTe”. Venemaa 2005.
