Pakketeibi abil taktitundest priiks
Sa oled seni oma loomingus kasutanud põnevaid ja väga erinevaid materjale. Milliseid seekord?
Materjal pole lihtsalt vahend, vaid ka sõnum. Tema kaudu saab palju öelda. Füüsiline ja materiaalne aines on kõnekas ja vaidlustamatu, samas vormitud loendamatutest situatsioonidest, kavatsustest, igasuguse mõtlemise, tegevuse ja olemise jälgi täis. Kuju võtnud materjal on tugev semiootiline märk. Selle kaudu rääkimine on mu töödes kindlasti oluline tahk, kuigi praegusel näitusel üht läbivat materjali pole. Käesolev näitus tegeleb diskreetsuse ja kinnikatmise teemaga, ühe elemendina olen kasutanud teibiga kinnikaetud vorme. Pakketeip on tuttav ja argine materjal, mis katab midagi, mis võib olla hetkel liiga traumaatiline, või varjab midagi, mille tegelikud kavatsused on liialt jõhkrad.
Tundub, et näitusel esitatud situatsioonidega on igal vaatajal mingisugune kokkupuude olemas — aga kas sinu eesmärk on panna vaataja lihtsalt kaasa mõtlema või annad talle kätte juhise, mis suunas mõelda?
Näitusega kaasaskäiv kunstniku või kuraatori tekst, mis peaks vaatajale vähemalt mingi niidiotsa kätte andma, on näitusel olemas küll. Diskreetsuse-probleem on minu poolt pigem küsimus, tahtmine arutada kellegagi oma tähelepanekuid.
Provokatiivne enesepresentatsioon ega radikaalne ekshibitsionism ei ole olnud kunstis minu teema, samuti nagu eluski — ja see ei ole tulnud mitte sellest, et poleks midagi eksponeerida, vaid pigem mingist viisakusekujutlusest ja harmooniautoopiast.
Enesest mittelähtumine võib tegelikult olla suur probleem. Sel näitusel tahangi rääkida taktitundest ja diskreetsest lähenemisest kui võimalikust destruktiivsest printsiibist. Võimalik, et isiklikul tasandil olen ma oma delikaatsuseprobleemiga üsna erandlik — kuid ühiskondlikul tasandil võib diskreetsus halvematel juhtudel tähendada vaikivat konsensust, olukorda, kus rõhutud elu sujuvama toimimise lootuses oma hädad maha vaikivad.
Miks on diskreetsus probleem? Kui mõtleme, et ausus on tarkuseraamatu esimene peatükk, siis diskreetsus viib kohe mõtted pettusele, ennekõike aga enesepettusele?
Ta on probleem sel määral, kuivõrd väljaütlemise ja vaikimise, probleemi ebamugava näitamise või konsensusliku varjamise piir on probleem. Igal konkreetsel juhul peab need piirid ja suhted jälle uuesti läbi mõtlema. Kui diskreetsus tähendab laias laastus seda, et ei öelda välja neid asju, mis on teistele ebamugavad ja mis katkestavad nende harjumuspärast toimimist, siis teatud juhtudel saab olukorda parandada üksnes taktitunde rikkumine. Et delikaatsuse ja teise tunnetest lugupidamise asemele ei tuleks probleemi mittenägemine või mahavaikimine.
Diskreetsus nõuab, et “puudulik” ühik hoiaks omaette ega sekkuks ühiskonnaelu protsesside sujuvasse pidevusse. Aga oma probleemide ja vajaduste allasurumine ei saa lõpmatult kesta ja ühel hetkel see kogunenud pomm lõhkeb — kas kellegi sisemuses või tänavatel.
Ma ärkan igal hommikul siin kesklinnas heli peale, mida teeb prügikasti kaane kergitamise ja sealt leitud plekist taara asfaldile asetatud kilekotti toppimine. Kolks ja kõlin. Vaigistan oma südant sellega, et jätan taara prügikasti kõrvale, et nad ei peaks sobrama, aga… Kas sul oli näituse tegemiseks ka mingi isiklik kogemus, millest kõik algas?
Minu isikliku diskreetsuse juured pärinevad lapsepõlvest. Olin korraga nii spontaanne ja metsik kui ka tundlik ja empaatiline laps. See, et ütlesin asju välja nii, nagu need mulle tundusid, tolleaegsesse maailmapilti ei sobinud — eks normidest väljajäämise tunne on muidugi paljudele lapsepõlvest tuttav. Mu mässumeelsus ja diskreetsus arenesid paralleelselt, ja mõlemast pean ma siiani lugu.
Ometi käib delikaatsusenõue mingil hetkel üle jõu ja seab selle väärtuse kahtluse alla. Ta ei saa tulla millegi mahavaikimise arvelt ega kellegi kannatuste hinnaga.
Personaalse utoopia kokkuvarisemine ja tõdemus, et kõigiga arvestamine võib isiklikus plaanis viia iseenese krahhini, pani mind küsima ka seda, milline on taktitundeline kunstnik — kas ta on positiivne või negatiivne tegelane? Kunstniku roll ja loomisakt ise ei saa olla kuigivõrd diskreetsed. Looja on igal juhul pealetükkiv, täidab ruumi iseenesega. Näitusel on väljas suureks paisutatud autoportree, samas on teda üritatud (ausalt või petliku süütundega?) sealsamas varjata, seda (demonstratiivses?) enesekaristuses kinni teipides. Kunstniku kui probleemitekitaja kinnipakkimine. Et ta oleks vastuvõetavas formaadis. Väljas on veel imelikud ja hermeetilised vormid, mis on tavaliselt diskreetselt varjul: mu oma taskusisud. Aga taskusisu vorm osutub lihtsalt läbistamatuks materjaliks, esitab end viisil, millega pole midagi peale hakata. Diskreetse elevandi skulptuur tahaks asetada vaataja nii kannatanule kaasaelavasse rolli kui pealtvaataja rolli, kes tahaks millegi valusa ees silmad sulgeda.
Kirke Kangro isikunäitus “Diskreetne elevant” Draakoni galeriis on avatud 25. veebruarini 2012.
