„Paljasjalgne keiser“ eeldab arusaamist Euroopa poliitikast

NÄDALA FILM: „Paljasjalgne keiser“ proovib tabavalt kommenteerida meie tänapäeva, kuid on paraku juba moraalselt vananenud.

Aastal 2016 valmis film „Belglaste kuningas“, mis sai inspiratsiooni 2010. aastal pärast vulkaan Eyjafjallajökulli tembutamist Euroopas valitsenud transpordi­kaosest. Filmis läheb Belgia kuningas visiidile Istanbuli, kus ta saab teada, et tema kuningriik on vahepeal kokku kukkunud. Tormi tõttu on aga lennuliiklus häiritud ja kuningas peab alustama inkognito koduteed läbi endise Jugoslaavia.

Aastal 2019 sai film endale järje pealkirjaga „Paljasjalgne keiser“. Nimelt jätkasid režissöörid Peter Brosens ja Jessica Woodsworth sealt, kust eelmine lugu pooleli jäi – Belgia sõjavägi tahab kuningat alates Sarajevost koju eskortida, mees satub linna aga Franz Ferdinandi tapmise aastapäeval. Ta saab seal rahvakogunemise käigus viga ja ärkab sanatooriumis, mis asub kunagisel diktaator Tito erasaarel. Miskipärast nimetatakse kuningat seal härra Brežneviks (selgub, et film on üles võetud tõepoolest Titole kuulunud saarel Horvaatias, kus ta kostitas paljusid riigipäid ja muid kuulsusi, sealhulgas ka Brežnevit). Mugavas vangistuses ilma telefoni ja internetita elav mees ei saa aru, kas segi on läinud ta ise või teised tema ümber, sest hullu doktor Krolli (loomulikult Udo Kieri kehastuses) taktikepi all luuakse Uut Euroopat. Euroopa Parlament on laiali saadetud ja kõik riigid peavad asuma elama natsionalistlikus vaimus, ent nende liidriks saab ühine Keiser.

Filmi poliitiline satiir ja allegooriad on ennekõike mõistetavad neile, kes on Euroopa poliitika ja ajalooga kursis. Sürreaalne kuiv huumor seguneb siin teatava poeetilise sisekaemusega. Aga samas pole vaja olla eriline geenius saamaks aru, mida režissöörid tahavad öelda, kui näitavad, kuidas Uus Euroopa hakkab mittesoovitud isikuid „külaliskeskuste“ kaudu välja kupatama või mis saab laamast, kes hakkab sebrade perekonnas elades arvama, et ta on sebra.

„Paljasjalgne keiser“ on küll kohati päris meelelahutuslik ja intelligentne, aga samas mõjuvad korduvad naljad ja pinnapealsus veidi tüütult, sest karakterite arendamisega pole autorid ikka kohe üldse viitsinud vaeva näha. Lisaks tuleb tunnistada, et peaaegu kõik filmid, mis püüavad tabavalt kommenteerida meie tänapäeva, on kahjuks moraalselt vananenud, sest tänapäev on hoopis midagi muud kui pool aastat tagasi.

Kinodes alates 17. juulist.