Moskva haridusega

Aafrika lõunapoolsete riikide päris oma filmikunstist saab rääkima hakata alates 1960ndatest, enne seda polnud neil lihtsalt õigust filme teha. Enamik tänaseks üle maailma tunnustust leidnud Aafrika lavastajatest on olnud iseõppijad, kuid on ka Moskvas ja Pariisis filmihariduse saanuid. Nimekamad neist on Ousmane Sembene (sünd.1928, Senegal, õppinud Moskvas VGIKis) ja Souleymane Cissé (sünd 1940, Mali), samuti kutseoskused omandanud Moskvas. Nende kõrval troonib ka Idrissa Ouedraogo (sünd. 1954) Burkina Fasost. Niisuguseid Kadunud Mandril võrsunud staare võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Tähelepanuväärne on see, et Lõuna-Aafrika (jätan meelega välja Põhja-Aafrika – Tuneesia, Maroko, Alžeeria jt, mis nõuaksid kahtlemata eraldi lugu) kinomehed asetasid end kohe algusest peale, ilma järeleandmisi tegemate, maailmakino mõõtkavasse.

Meieni jõuavad aga siiani suuremalt jaolt valgete väljast-vaatajate nägemused, kelle suhe filmitavasse on mõneti skisofreeniline – ühelt poolt kummitamas koloniaalminevik, mille hapusid vilju praegu maitseb Prantsusmaa, teisalt on Kolmanda Maailma suhtes alati tuntud mõõdutundetut, sellist halvamaitselist antropoloogilist huvi. Nagu ikka eksootilise, hädavajaliku Teise vastu. Nii on pildid Aafrikast kallutatud kas süütundest, kaastundest, eksootikast, hirmust või veel millestki, mida sõnadessegi ei oska panna. Poliitilisest ideologiseeritusest rääkimata. Näljapaistetusega lapsed, keda kaamera, ülevalt alla vaadates, jäädvustab. Et oleks ikka kohe selge, kes on abivajaja ja kes võimalik abistaja. Äärmine viletsus on kaadris kõrvu aidsi ja hiviga, teisalt hambuni relvastatud, ürgohtlikud sõjardid, vägivaldsed metslased, keda tuleb tsiviliseerida.

Hiljuti Sõpruse ekraanil jooksnud Fernando Meirelles’i "Ustav aednik" pole eelmainitud pattudest sugugi puhas. Ikka see abituse kultiveerimine, kannatuse serveerimine – keenialased on siin rikka valge mehe juhitud korporatsioonide laboratooriumihiirteks. Ja ise nad sõna ei saa. John Le Carré romaani alusel valminud filmis ei tee lavastaja ühtegi katset tulla maaliliste aerovõtete ja juba traditsiooniks saanud sentimentalismi seest korrakski välja, võtta Aafrikat pisut rohkema kui dekoratsioonina. Seepärast ei saagi see mustanahaliste jätkuv ekspluateerimine korda minna, poetad pisara ja astud kinost välja õilsama inimesena, sest tundsid neile vaesekestele kaasa, ja sinnapaika too kaastunne ka jääb.

Tegelikult on kohalikud aktivistid võitnud juba mitu kohtulahingut suurkorporatsioonide vastu, aga see, et nad ise paljude probleemide lahendamisega hakkama saavad, lihtsalt ei sobi eurotsentristliku maailmaparandaja ning tsivilisatsioonitooja maailmapilti. Meil on Kolmanda Maailma viletsust vaja, et end hästi tunda. Keda me muidu aitaksime? Ega ometi iseennast?

Nähtamatud filmid

Kohalike filmide levitamisega on ka Mustal Mandril probleeme – on kaks-kolm maaletoojat, kellele kuuluvad kinoketid ja kes peamiselt tarnivad Hollywoodi B-kategooria odavat meelelahutust ja muidugi ka Bollywoodi toodangut. Oma filmidele ei leita ekraaniaega, kuid seda suurem on huvi Euroopas, kus massilise sisserännuga kaasnevat kultuuride kokkupõrget püütakse selliste "poolkohustuslike" harivate sissevaadetega leevendada. Olivier Barlet, FIPRESCI kriitik, kes võtnud oma erihuviks Aafrika kino käekäigu jälgimise, kirjutab, et täna on kaks ohtu, mis Aafrika filmikunsti jälitavad – nähtamatus omal maal ja valestimõistmine valges kultuuris. Aafrikalik eneseväljendus on aktsepteeritud vaid siis, kui ta rikastab verd ehk siis toob uusi kirkaid toone juba koltuma kippuvasse kultuuripaletti.

Vanema generatsiooni filmitegijate ideeks oli soov vabaneda koloniaalpoliitika tagajärgedest, näidates Aafrika "moderniseerimise" tegelikke tagajärgi. Nooremad seevastu mässavad nn aafrikapärasuse vastu, võttes ette lugusid, mis ei tunnista riigi- ega kultuuripiire. Kuid see ei tähenda otsekohe omanäolisest esteetikast loobumist. Vastupidi.

Omapäraseks ja ebatüüpiliseks näiteks on parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud "Tsotsi". Filmi lavastaja Gavin Hood on teist põlve valgenahaline lõuna-aafriklane ja astub ühte jalga teiste progressiivsete valgete lavastajatega, nagu Oliver Schmitz ja Darrell Roodt. Hood on intervjuudes tunnistanud, et tema emale on kaks korda püssitoru näkku surutud, tema vanaema vägistati oma kodus, lavastajat ennast on noa ähvardusel mitu korda röövitud, aga ta ajab ikkagi oma vagu ning on pühendunud selle maa rääkimata lugude jutustamisele.

Homo homini lupus est

"Tsotsi" stsenaariumi aluseks oli 50ndatel avaldatud Athol Fugardi romaan, mille tegevuse lavastaja toonasest kurikuulsast Sophiatownist tänapäeva nimetusse getosse tõi. "Lõuna-aafriklased lähevad tõsiselt närvi, kui kohtavad arvamust, et siin elavad üksteisega vaenujalal mustad ja valged. Tegelikult elab siin kuus eri rahvust, kasutusel on 11 ametlikku keelt. See on nagu mini-Euroopa."

Sotsiaalne ebavõrdsus on 50ndatega võrreldes muidugi vähenenud – on tekkinud arvestatav must keskklass –, aga see ei tähenda veel, et kõik oleks hästi. Filmi võtmekangelaseks on tänaval üles kasvanud noormees, hüüdnimega Tsotsi, kelle vägivallapursked on sama lakoonilised ja jõhkrad nagu Danilal Balabanovi kultusfilmis "Brat". Ohvrid on rikkamad ja vaesemad, isegi kerjuse mõnitamisest ei kohku ta tagasi. Kuniks tuleb pöördepunkt tema enda elus. Fakt, et Tsotsi ohvrid on kõik n-ö rassikaaslased, teeb filmist unikaalse teose. Homo homini lupus est ei küsi nahavärvist.

Olukord on tõesti ambivalentne. Koloniaalne süütunne kummitab Vana Maailma ning käsib toota klišeedest nõretavaid pisaratirijaid. Teisalt aga näitab kõige lihtsam meediastatistika, et Aafrika kui niisugune ei leia Euroopa ega ka Ameerika meedias peaaegu mitte mingisugust kajastust – hiiglaslik manner võrdub meediakaardil kärbsemustaga.

Ükskõik millise rahvuse kultuurilise identiteedi oluliseks osaks on 21. sajandil vaieldamatult too seitsmes kunst – filmikunst. Seda teatakse ka Mustal Mandril, ja nõutakse oma enesemääratlemisõigust üha jõulisemalt.

------------------------------------

Vabadusest ja orjusest iseenda sees ja ümber vestlesid Jaan Ruus ja "Manderlay" peaosaline Isaach de Bankolé, kes sündinud Elevandiluurannikul, õppinud Prantsusmaal ja elab ning töötab Ameerikas.

Olete mänginud teatris ja filmis, ise mõlemas lavastanud. Lars von Trieri ameerika triloogia esimene osa "Dogville" peaks ju mõlemad ühendama?

Telekast teatrit vaadates pole ma kunagi olnud rahul. Kui aga nägin "Dogville’i", oli tunne, nagu oleksin teatris ja vaataksin näidendit. Olen seda oodanud kakskümmend aastat, et näha oma elutoas midagi, mis on film ja mis vastab minu elutõele ja et mul on tunne, nagu oleksin teatris.

On need fenomenid teie jaoks väga erinevad?

Põhimõtteliselt pole mingit vahet. See on meediumi erinevus. Teatav viis, kuidas karakteritele läheneda . Aga see erinevus, mida "Dogville’i" puhul nägin, apelleeris sellele, et edasi anda kujutluspilti dekoratsioonis.

Filmikriitikud nägid "Dogville’is" filmi, teatrikriitikud teatrit, ja mitte kõige paremat?

Nimetame filmi seitsmendaks kunstiks ja see peaks vaatajani tooma mitte ainult reaalsust, vaid ka kujutlust. Kuid see reaalsus on ka teaterlikkus. Tehnika ühendab teatri ja kino. Ja teatri ja kino kombinatsioon avab täiesti uue ajastu, see on üks suund, kuhu kino võiks edasi areneda.

Kui saite "Manderlay" stsenaariumi…

Kui sain stsenaariumi, olin mõnevõrra häiritud. Mitte loo enda pärast, vaid et selle andis mulle valge režissöör, kes käsitles mustanahaliste orjade vabastamist ja tegi seda sellisel viisil. Film näitab meile neid kohti, kuhu oleme lõksu jäänud. Ta ei anna retsepte, kuid me saame avada inimeste silmi.

Mis oleks "Manderlay" kõige provokatiivsem idee?

Kõige väärtuslikum ja tähtsam on, et peame olema hoolikad ja ettevaatlikud, kui väidame, et tahame teist inimest kaitsta. Peame kõigepealt tegema endale selgeks, kes on see teine inimene, keda kaitsma hakkame, missugused on tema vajadused, ei saa tegelda ainult oma isiku ja oma vajadustega, oma viisiga ennast vabastada.

"Manderlay" on film orjusest vabastamisest, aga ka film orjast inimese enda sees?

Oleme nii või teisiti millegi orjad. Vahel on parem püüda seista nähtusest ja ka iseendast väljaspool, et tajuda teravamini ja tugevamini, mis on sees. Et sellest, mis on sees, rääkida täpsemalt ja mõjukamalt.

Ma sündisin Elevandiluurannikul ja ma ei mõistnud oma kodumaad kunagi päris õigesti, enne kui sealt lahkusin. Kui oled asjas sees, oled sa osa sellest, sul puudub distants. Aga distantsi on mõnikord väga vaja. Aja ilu ongi selles, et ta annab meile distantsi. Ja kui meil see distants on, alles siis saame muutuda inimlikuks ja inimlikult mõistvaks.

Olete sündinud Aafrikas, koolis käinud Prantsusmaal, praegu töötate Ameerika Ühendriikides. Kelleks ennast ise peate?

Selles ongi asi. Kui Martin Luther King tapeti, siis minu isa nuttis, sest suri mustanahaliste eest võitleja. Kuid arvan, et nahavärv ei tähenda nii palju. Minu mälestustes pole ladestunud mitte niivõrd rassilised erinevused. Olen veendunud, et nahavärvi all on peidus üks ja seesama aines.

Ja mina ei ole end kunagi pidanud orjaks. Olen alati tundnud ennast sellest üle olevat, mis siis, et teades, et tulen Aafrikast ja olen mustanahaline. Ent selleks, et saavutada samu tulemusi, on mul vaja pingutada rohkem kui sellel, kes on sündinud Ühendriikides või Prantsusmaal. Ma pean tõepoolest pingutama. Kuid olen selleks valmis. Minu jaoks on see väljakutse. Kui oleksin sündinud valgena, poleks mul olnud seda energiat, et teha seda, mida teen praegu. Ma pean ennast maailmakodanikuks.

Ja Elevandiluurannikul on tänapäeval samad probleemid, mis Ühendriikidele olid iseloomulikud võib-olla kakssada aastat tagasi. Meil hakkavad olema probleemid muhameedlaste vahel põhjas ja kristlaste vahel lõunas – ühel ja samal maal ja ühe ja sama nahavärviga inimeste vahel. Rassism ja orjandus ei ilmne erinevate nahavärvide tõttu. Samu nahavärve võib lahutada nii orjandus kui rassism. Aafrikas meil see nii ongi. Meil oli orjandust sadu aastaid ja on ka veel praegu. Vaadake, mis toimub Mauritaanias, Ghanas, Elevandiluurannikul, igal pool. Mida tumedam on sinu nahk, seda rohkem oled sa hädas.

Orjusest vabaks saamine on orjale alati raske, orjusest vabanemise psühholoogilist painet näeme kas või Ida-Euroopas pärast nõukogude diktatuuri, ka Eestis.

Jah, nõustun teiega. See Lars von Trier on rohkem ameeriklane kui mõned päris-ameeriklased ongi. Ta annab suurema panuse Ameerika arengusse kui paljud ameeriklased, kes seal elavad ja töötavad. Ta sunnib meid probleemidele vaatama targemini, täiskasvanult, mõistuslikult, mitte nii kirglikult ja innukalt.

Kui olete äge, ei suuda te mõista vastaspoole argumentatsiooni. Selleks, et korralikult vaielda, on vaja vabaneda liigsest kirglikkusest. Alles siis, kui asju nähakse kainelt ja kõrvalt, saab hakata asju õieti vaatama ja võib hakata vabaks saama. Vaidlus tuleb depassioneerida (depassionate). Ilma selleta ei saa me olla vabad, see on võimatu.

Selle olukorra vastukaja on, et paljude ameeriklaste jaoks on näiteks Eesti lihtsalt Ameerika eeslinn. Prantsusmaa on nende jaoks Ameerika eeslinn. Saksamaa on. Iga maa on Ameerika eeslinn.

Kogu ülejäänud maailm on veidi ameerikalik. Järelikult on meil õigus rääkida tänapäeval Ameerikast ja sellest, mis toimub Ameerikas. Sest homme on need juba meie probleemid ja me peame nendega tegelema ka siis, kui täna neid väldime."

Intervjuu on salvestatud Cannes’i festivali ajal.

-----------------

Isaach de Bankolé teatri- ja filminäitleja.

Sündinud 12. augustil 1957 Elevandiluurannikul. Tema vanemad on pärit Beninist, vanavanemad Nigeeriast. Lõpetas Pariisi ülikooli matemaatikuna. Näitlejana leiti Pariisi tänavailt, kui õppis lenduriks. Lõpetas näitlejakooli Les Cours Simon.

Sai prantsuse aastaauhinna Césari parim näitlejadebüüdi eest filmis "Black Mic Mac" (1986). Mänginud briti TV-filmis "Pimeduse süda" (1986), saksa/prantsuse filmis "Šokolaad" (1988), James Ivory filmis "Sõduri tütar ei karju kunagi" (1998), portugali Cannes’i võistlusfilmis "Casa de lava" (1994), Jim Jarmushi filmides "Kummituskoer: samurai tee" (1999), "Kohv ja sigaretid" (2003). Kokku 37 filmi.

Mängib ja lavastab Pariisi teatrites, aastast 2004 ka New Yorgis.

"Manderlays" mängib kahepalgelist mässulist neegerorja Timothyt.

Rahvafilmid valmivad Nollywoodis

Bollywoodi kohta on maailma filmitootmises jõudsalt hõivamas filmitööstus Nigeerias, eelkõige selle suurimas linnas Lagoses (pildil). Nollywoodiks ristitud filmikeskuses toodetakse ligi 1200 filmi aastas. Lihtsakoelised, kõigile mõistetavad armastus- ja armukadeduslood, põnevikud stiilis "paha saab paha palga ja hea võidutseb", okultistlike sugemetega komöödiad… Need ei nõua suuri ressursse ning odaval digitehnoloogial on selles masstootmises oma roll.

-----------------------------

Bušmanid: minge ära ja võtke oma elevandid ka kaasa

Lääne inimesed usuvad järjekindlalt, et nemad teavad, kuidas peavad asjad maailmas käima. Ja selle tõestamiseks tuleb aeg-ajalt Kolmandasse maailma kohale trampida ja rumalaid põõsaelanikke abistada. Inimõiguste, demokraatia ja SKP suurendamise huvides muidugi.

Tavaliselt kujutatakse aafriklast filmides rumala, abitu, mahajäänud ja vägivallale kalduva tegelasena. Sümpaatsena mõjus Berliini festivalil Lõuna-Aafrika vabariigi noormehe film "Kõnelused pühapäeva pärastlõunal": rida spontaanseid tänavavestlusi ühe LAVi suurlinna immigrantide linnaosa elanikega. "Mille eest te siia olete põgenenud?" küsiti nii somaallastelt, eritrealastelt kui ka serblastelt. "Vägivald ei ole Aafrika monopol," selgitas noor pikk süsimust režissöör arvukale publikule oma sõnumit.

Ka mõned lääne filmitegijad nõustuvad (osa) aafriklasi identifitseerima positiivse kaudu. Siis kaldutakse aga teise äärmusse: loomulikult on nad idealistlik süütu loodusrahvas. Parimaks näiteks sellisest kujutlusest on läbi aegade kõige popim Aafrikast tehtud film, mida Eestigi rämpsfilmikanalid on 1990ndatel rõõmuga kedranud. Gods must be crazy (1980) räägib "põõsameeste" naljakatest reaktsioonidest Coca-colapudeli lennukilt kukkumisele. Isegi veebikasutajate ühist aju koondav virtuaalteatmik Wikipedia teab, et "pärismaalasi esitleti seal õilsate metslastena, kes elavad Lääne kultuurile vastanduvat utoopilist elu".

USA filmitegija John Marshalli (fotol) kolossaalne töö "Kalahari perekond" dokumenteerib nendesamade bušmanite elu poole sajandi jooksul. Muuseas astub läbi ka eelmise filmi autor Jamie Uysi, kes muutub ise oma veidra nägemusega koomiliseks kangelaseks.

Marshalli nutmaajav filmidokument on suurepärane näide dokumentaalse ja etnograafilise filmi põimumisest ja kuulub visuaalantropoloogia klassikasse. Nagu paljud filmitegijad enne teda, ei suuda Marshall end tagasi hoida ja sööstab ka ise filmi objekti elu paremaks muutma. Viieosaline mammutteos on kohutav ja silmiavav lugu tema katse läbikukkumisest.

Toon näite vaid ühest liinist. Marshall üritab aidata kohalikke järje peale, õpetades neile talupidamise aluseid ja asutades Lääne rahaga abifondi. Paarkümmend aastat hiljem on fondist saanud Frankensteini moodi monstrum: asutajat Marshalli ei lasta enam uksest sisse. Fond otsustab, et raha tuleb teenida just Lääne filmitegijate ja safari-turistide pealt, selleks tuleb kaitsta kaelkirjakuid (kohalike ainus lihatoit) ja juurde tuua elevante. Paari aasta pärast on Wildlife’i rahaga kaitstud elevandid segi trampinud kõik kohalike farmide veepumbad, järgneb kaos, nälg, meeleheide.

Roosasid prille silmade eest tõmbavat infot liigub üha rohkem, seda ka kommertseduga filmide seas. Lihtsale filmivaatajale jääb arusaamatuks, kuidas kõik need karmid teosed üldsuse ikkagi tuimaks jätavad? Praegugi veel Kosmoses jooksev "Syriana" või Sõpruses hiljuti olnud "Ustav aednik" on headeks näideteks. Ameeriklased teevad filmi Lääne sigadustest, Ameerika akadeemia annab auhindu, USA ja Euroopa publik vaatab ja ohkab: kui alatu! Aga mis edasi?

Eks ikka lüpsame kolmandat maailma edasi, pettes ja valetades, arenenud maailma majandusliku võidukäigu nimel.

Mele Pesti