Palun mulle ketas köngerjönksi!
Artistinime Kago kasutav Viljandimaa mees Lauri Sommer (sündinud 1973) - luuletaja, muusik ja Uku Masingu uurija – avaldas Õunaviksi firmamärgi all just oma teise autoriplaadi, pealkirjaks “Köngerjönks”.
Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppinud vabakutselise Sommeri ehk Kago esimene heliplaat “Piimash” ilmus kaks aastat tagasi. Kirjeldasin seda tollal kui äraspidist folki, mida kuulates siseneks nagu pisut katkisesse, aga omal kombel ilusasse ja huvitavaid ootamatusi pakkuvasse maailma. Ühesõnaga – sihuke nihkes hingekosutus.
Tuleb tunnistada, et “Köngerjönksi” kohta ma midagi väga teistsugust öelda ei oska – esimese hoobiga vast ainult seda, et ehedat pärimusmuusikat on siin märksa rohkem kasutatud kui debüüdil.
Selgituste saamiseks pöördusin muusikameistri enese poole.
Lauri, mis suunas oled “Köngerjönksi” salvestades enda meelest
liikunud?
Elektroonikat ja tehnilist pisiplastikat on uuel plaadil
tegelikult rohkem, ja saundivalik laiem.
Metallpiidega käsiorel, parmupill, diktofon rütmipillina, hulk nimetuid tuhme helisid, eriefektid, flööt – neid enne ei olnud. Aga eks seegi plaat tegeleb sisemaailma seostega edasi.
Millega põhjendad pärimusmuusika osakaalu suurenemist oma uuel plaadil?
Lõunaeesti laulud on lihtsalt mu päritoluga seotud. Osakaalu suurenemise illusiooni tingib küll ainult ühe loo pikkus. (Mida kauem laulad, seda sügavamale jõuad).
Rahvalaul on selline vaimu virgena hoidev nähtus, aga selle plaadi
sümbioos on omamoodi piiriületamine – elektroonikud ju üldiselt
vanu laule ei laula ja rahvamuusikud enamasti ei kasuta kunstlikke saunde.
Kas uut plaati tehes niinimetatud teise-albumi-sündroom ei kummitanud? See tähendab, et kui debüütplaat on hästi vastu võetud ja publiku ootused uute asjade suhtes üles kruvitud, võib see tegijat häirima-ahistama hakata. Kuidas sul oli?
Heh… see on ju väike muusika… kogu aeg olen sõpradele personaalseid kogumikke kõrvetanud.
See ei ole ju teine album – vahepeal ilmus seto koori Liinatsuraq plaat ja kaks luuleplaati (Ord Från Estland ja Erakkond), kus mu lugemisel samuti Kago taustad.
Nii et viienda albumi sündroom - ja ei kummita üldse.
Pisut keelekasutusest. Mida tähendab plaadi pealkiri "Köngerjönks" ?
Köngerjönks oli 1940ndate Tallinnas selline väljamõeldud asi nagu Pipi spunk, mida suuremad lapsed saatsid kõige väiksema poest küsima. Müüja sai vihaseks ja pasundas, et ei ole olemas sellist asja. Aga nüüd on.
Mulle meeldiks, kui mõni tolle aja laps ja praegune pensionär kuuleks seda sõna kusagil ja tal tuleks flashback rohkem kui poole sajandi tagant.
Teistegi Kohvirecordsi ja Õunaviksi (esimese tütarfirma) artistide üllitised kannavad veidraid nimesid. Kas teid ühendab midagi keelevigurväntluse klubi sarnast?
Osa selle grupeeringu tuumikut (Pastacas/Ramo, Kohvi isake Hannes Praks, Õunaviksi peavunts Villem Valme ja ma ise) on Viljandist. Omal ajal armastasid sealsed loomingulisemad pungid küll igasugu improviseerimist ja tagurpidiasju, mõned isegi rääkisid sedasi.
Miksimine jätkub mitmel rindel. Keelevigurväntlus on ju väga vahva viis isiksuse väljaarendamiseks.
Äkki võibki su kohta öelda, et oled punkfolkar? Mulle tundub, et just nii pidi, mitte folkpunkar.
Lahterdamine on siin suht tulutu asi.
Ehedal folgil ja pungil on minu jaoks ühisosa küll - seesama isetegemise vägi. Ja ideaalina ka avatus maailmale, tegutsemisvabadus, mis läheb stiilipiiridest julgelt üle.
Mullu olid ka Tartu isemõtleja Erkki Hyva plaadi tegemisel ametis. Miks sulle tundus, et teda on vaja aidata? Hyva oli enne ju täielik underground.
Hyva maailm paistis lihtsalt mastaapne ja jäädvustamist väärt.
Oli plaanis, et sel sügisel võiks tema juhatusel teha vahepeatustega orienteerumisjookse mööda Tartut – maestro valib raja ja seletab strateegilistes kohtades omal kombel, millega on tegu.
Aga Hyval kadus suvel kõigi laulukaustikutega kohver ära – kui see välja tuleks, oleks Õunaviks küll tänulik.
Eksisteerib sinu jaoks üldse mingit põhimõttelist vahet undergroundil ja põrandapealsel loomingul? Või vahet pole?
On ka paljugi mõttetut ja kapseldunud undergroundi ning huvitavat ja liikuvat tunnustatud loojate toodangut.
Vahe tuleb sisse eheduse pinnalt, mitte tuntuse kaudu.
Olen kuulnud tarkade inimeste poolt väidetavat, et su luuletused on üle mõistuse keerulised, aga su laule kuulates mulle endale nõnda ei tundu. Kas loomeinimesena üleüldse hindad pigem lihtsust või keerulisust?
Laulutekst ja luuletus – neil on veidi erinevad tegevusväljad.
Ühega ütled seda, mida teisega ei saa. Ma ei tea, kes need targad inimesed on ja milles nende tarkus seisneb, aga luuletamise koha pealt olen enda meelest tasapisi aina lihtsamaks läinud.
