Järgnev intervjuu sisaldab rahvuskangelase tütre Helle Palusalu hiljutisi meenutusi, kuhu on pikitud lõike kirjastuse Olympia avaldatud teosest "Kristjan Palusalu" (2006).

*

Kust oli isal see eksimatu õige ja vale vahel vahet tegemise oskus?
Mina olen ka seda mõelnud... Aga eks inimesel ole kõik pärit lapsepõlvest. Isal oli nii, et kui otsus tehtud, siis oli ta absoluutselt veendunud, et otsus on õige. Ega ta kellegagi nõu ei pidanud, ikka jõudis ise enda sees otsusele. Ja kui oli otsustanud, siis oli kindel.

Nagu otsus Kotlase laagrist põgeneda?
Jah. Laagrist ta kodus suurt ei rääkinud. Ütles ainult: "Ma ei saanud sinna jääda, ma oleksin seal surnud." Keegi kirjutas ühes raamatus, et Palusalule antud laagris kaks toiduportsjonit. No kuulge, ei saanud ju keegi ühtegi portsjonit, kus seal veel kahte... Isa ütles, et see oli õudne, kuidas seal surdi, et inimesed sõid rohtu ja siis oli kindel minek.
Muidugi oli see põgenemine meeletu ettevõtmine, aga isa ütles, et mis seal valida oli.

Ei rääkinud ka Patarei ajast?
Vähe. Seda rääkis küll, et seal olnud palju noori, kellest olnud nii kahju. On jutte, kuidas ta seal krimide hulgas korda loonud. Rääkis ka ise ühe loo. Keegi vangivalvur saatnud ta ühte kambrisse, kus krimid vangidelt toidumoona röövisid. Isa ütles, et läksingi siis ja tegin väheke "lennukit" - võtnud röövlil jalgadest kinni ja keerutanud ringi, nii et sel puudutanud juuksed kambriseinu. Pärast seda hakanud krimid karjuma: viige see hull ruttu siit minema!
Ema jutu järgi polevat isa ülekuulamistel pekstud - mõnitatud, seda jah. Kord olla isale küll tundunud, et lööks õige ülekuulaja maha, saaks asjaga ühele poole. Aga lugenud siis kümneni, nagu tal kriitilistes situatsioonides kombeks oli, ja rahunenud maha.

Kas isa, kel seljataga selline elu, ka millegi üle kurtis või kaebas?
Ainult elu lõpul tervise üle, elu üle mitte. Isa oli optimist.

Kuidas isa reageeris, kui ikka ja jälle hakati pärima Berliini võitude üle?
Ütles tavaliselt, et mis sest ikka nii palju rääkida, tuli ju minna ja võita. Ise ta Berliini jutuks ei võtnud. Kui keegi küsis külla tulles medaleid näha, siis ütles: "Ma ei tea... Ema ehk teab, kus nad on."

Kas tundsite ka puudust neil aegadel, kui isa oli põlu all ja tööd ei leidnud?
Puudust küll, kuid nälga mitte. Aga kes poleks tollal puudust tundnud?... Ema vanemad pidasid isale kingitud Kungla talu, sealt saime oma kartulid, kapsad ja kaalikad.
Isa sai tollal, pärast viiekümnendaid, pidada töökohta paar nädalat, siis tehti lahti ja pidi jälle hakkama uut tööd otsima. Lõpuks tegid tõstja Arnold Luhaääre ja veel mõne mehega brigaadi ning hakkasid rongidelt väetisi ja tsementi laadima. See oli kole töö.

Kas isa õpetas teid lapsi sõna või eeskujuga?
Sõnaga ikka ka. Näiteks lugu minu komsomoli astumisega. Tartu ülikoolis oli meie kursusel ainult kaks, kes ei kuulunud komsomoli, aga plaan oli teha komsomolikursus. Ja siis ütles mulle meie kursuse hooldaja majandusgeograaf Leo Tiik: "Ära riku ilusat asja ära." Mis pidi tähendama: ära riku astumisega Palusalu nime ära. Rääkisin sellest isale ja isa ütles: "Tead, tütar, kui hirmus on see, kui oled sunnitud pärast ütlema: ma pidin astuma. Kunagi ei pea!"
Jäigi meie kahe pärast komsomolikursus tegemata.
Isale meeldis nali. Võisin olla kolmandas klassis, kui isa oli jäänud onu August Kukega asju ajama ega olnud veel koju jõudnud. Ütlesin: mina lähen vaatama, kus ta jääb. Aga ei tea, mis mulle seekord sisse läks, et tulin koju ja rääkisin emale: "Isa istub Paldiski maantee kõrtsis ja mängib seal kaarte, napsi võtavad ka."
Eks emal oli siis isa käest pärimist. Kui meil asi isaga jutuks tuli, ütles ta: "Säh, võta viis rubla. Nii hea vale oli!" Sestpeale jäi meil omavaheliseks naljaks: viierublane vale! Küll tal oli hea meel, et laps oskab nii kenasti luisata...

Millised olid isa kultuurihuvid?
Muusikalist kuulmist isal ei olnud, kuid talle meeldis kuulata viiulit, see oli jäänud nõnda juba lapsepõlvest.
Raamatuid armastas ta lasta minul ette lugeda, küll valikuliselt. Isa lemmikraamat oli "Mahtra sõda", seda lugesime mitu korda. Eriti meeldis talle koht, kus talumehed ei vannu vana seaduse peale, vaid ütlevad: pandagu meid ahelasse, maetagu meid elusalt maha või pekstagu narmasteks - mitte ei vannu.

Isa jäi vist ka ise lõpuni talupojaks?
Jah, isal oli maamehe hing. Kui ta oma tallu läks, vaatas ta alati esimese asjana maad üle. Ütles: "Näe, küll on siin ilus põld!" Üle kõige meeldis talle rukkipõld. Või siis meenub, kui isa läks kündma ja mina - isa tütar, nagu ma olen - läksin talle järele. Kui tagasi tulime, siis kiitsin söögilaua ääres: küll me tegime täna palju tööd!
Hiljem maal käies ütles isa mulle ikka: "Ära maga nii kaua! Tule vaata, kella kuue ajal on loodus kõige ilusam."
Kui talle pärast Berliini see talukoht kingiti, ega seal suurt valida polnud, kõik kolm pakutavat kohta olid soomaade peal. Aga põllud polnud vähemasti kivised nagu lapsepõlvekodus Vaistes. Tookord lehed kirjutasid, et isale pakutud ka krunti Nõmmele, aga see pole tõsi. Ago Neo sai krundi Nõmmele, küll ainult eluaegseks kasutamiseks.

Kas spordihuvi säilis isal ka sportimise järel?
Jah, surmani. Juhtus, et küttis end televiisorist sporti vaadates nii üles, et ei saanud terve öö magada. Kui näiteks hokis venelased võitsid ja soomlased kaotasid, küll ta oli siis õnnetu! Võistlusi vaatamas käis siis, kui kutsuti, ise ei läinud.
Usun, et talle meeldis, kui rahvas temast pidas.

Vist jääbki vastuseta mõistatuseks, miks isa Patareist pärast 20 kuud kestnud ülekuulamisi prii mehena välja lasti.
Palju on oletatud, mis asjaoludel isa lahti lasti ja kes oli selle taga. Mõni on pakkunud, et ehk (Johannes) Kotkas aitas. Lõpuks küsisin seda ise Kotka käest. Ta vastas: "Ei, mina olin liiga arg." Räägitakse ka julgeolekujuhist Boris Kummist ja parteijuhist Nikolai Karotammest, et tänu neile. Ema läinud ühel võistlusel Kummi juurde küsima, mis isast saab. See aga vaadanud üle tema, ei olevat väljagi teinud. Karotamme juurde jõudis ema lõpuks ka. See siis öelnud: "Paari nädala pärast."
Nii see võis ollagi, et need kaks üheskoos selle asja otsustasid. Aga ega isa sellepärast neist lugu pidama hakanud.

Isa suri 17. juulil 1987. Oli veel Karl Vaino venestamisaeg. Paul Keres saadeti 1975. aastal ära Estoniast ning tänavaääred olid rahvast täis. Kuidas otsustati isa ärasaatmine?
Seda käidi meiega arutamas - tookordne linnapea käis ning et ema oli täiesti hüsteerikas, olin mina see rääkija - kuhu isa matta. Pakuti Metsakalmistule kolme kalmukohta. Seda öeldi kohe, et künkale ei saa. Vastasin, et olen täiesti võimeline isa ise matma, Pärnamäele vanaisa-vanaema juurde. Aga seda, et ärasaatmine võiks toimuda kesklinnas, veel vähem Estonias nagu Paul Kerese ja Georg Otsa puhul, sellest küll juttu polnud. Jäi see Pirita paadikuur.

Oli isa isamaaline mees?
Isa oli patrioot. Tema küll ei oleks praeguse Eesti puhul jorisenud.
Isa imestas tihti, et küll peab see riik rikas olema, kui nii palju varastatakse ja ikka teine kokku ei kuku. Venemaa kohta ütles, et seal ju ainult varastatakse ja juuakse, varastatakse ja juuakse. Nii ei saa üks riik seista... On nii kahju, et isa ei jõudnud sinimustvalgeid ära näha.