Pantokraator “Tormidesööjad”

Timmitud ja kenasti kõlav tervik, aga üllatusteta.

Pantokraator

“Tormidesööjad”

(Pantokraator)

Skepsis, puhas skepsis on tunne, mis mind kunagi armastatud “me tulime tagasi” plaate nähes peale tuleb. Kuigi, kunagi ei tea. On halvemaid ja paremaid näiteid. Mõni päris hea.

Skepsis, üksnes skepsis valdas mind, kui Pantokraatori “Valge raamatu” vahelt leitud bändi värskeima plaadi masinasse mängima panin. Kas on äkki kadunud see värskus, see, mis omal ajal Pantokraatorit kuulates sealt leidsin? Kas äkki on nüüd, paremate pillide, parema tehnikaga ja oskajamate meestega salvestatud plaat kaotanud eheduse? Kas on ta nüüd rohkem nagu vana hea Panto või hoopiski Dagö moodi värk.

Osalt on mu kartused/ootused õiged. See ongi paljuski nagu vana Pantokraator. Suur ja tummine. Etno pluss staadionitäitele esitamiseks kõlbavad võimsad akordid ja vinguvad soolod, kuigi neid staadionkontserte ei pruugi me kandis üldse tulla. Võib-olla on see Saatpalu ja tema vokaali “süü” aga kohati on see plaat ikka Dagö viimaste plaatide moodi kah. Halb see pole.

Samas ei tea ma, kas see muusika peale minu veel kedagi kõnetab. Kas need, kes kuulasid Dagöt – vokaali ja sõnu ennekõike – kas nemad jaksavad massiivset ja kohati ikka pisut vanaaegselt ja mõõdutundetult suurelt kõlava uue Pantokraatori seest sõnu ja sõnumit otsida.

Näis.

7