Raamatu kaasautor Bill Millard kasutab terminit “urbitsiid”, mis tähendab linna teadlikku hävitamist või sandistamist (vrdl. genotsiid). Tema valitud näideteks on Nigeeria pealinnas Lagoses riigi maapoliitika abil tehtav, viimastes Balkani sõdades toimunud infrastruktuuri hävitamine, vahelduv ehitamine ja lammutamine Jeruusalemmas, Läänekaldal ja Gaza sektoris ning Indias, Ayodhas toimuv vägivaldse kallakuga teoloogiline debatt, kus vaheldumisi ehitatakse ühele kohale mošee ja seejärel lammutatakse see hindu templi jaoks. Parim näide Millardi loos on aga pärit Ameerikast.

Nimelt moodustasid autotootja General Motors, naftakompanii Standard Oil ja autokummitootja Firestone 1938. aastal tütarfirma Pacific City Lines. See ettevõte hakkas algul Californias, hiljem ka idarannikul kokku ostma trammiliine. Ostetud liinid suleti, rööpad võeti üles. 1950. aastaks oli ettevõte suutnud likvideerida 100 linna trammiliikluse. Rööbastel linnatransport USAs oli praktiliselt surnud. Los Angelese 1000-miilise elektriraudteesüsteemi hävitamise eest läksid kokku 9 firmat eesotsas GMiga ka föderaalkohtu alla ja said trustidevastase seaduse alusel isegi karistada. GM sai 5000 dollarit trahvi, tema finantsjuht H. C. Grossmanit trahviti tervelt 1 dollariga! Sama maailmavaadet jagasid USA maanteeseadused aastatest 1944, 1956 ja 1968, mis “äärelinnastasid” kogu riigi, eelistades trammidele diiselbusse ja suunates maksumaksja raha teedeehitusse, mitte ühistranspordi arendamisse.

Selgelt kapitalistlik vahejuhtum. Keegi pidi need bussid, autod, kütuse ja kummid ära ostma, mida firmad tootsid. Miks mitte turgu arendada? Raha ei haise. Kasum on mõnus.

Olgu, see oli kapitalismi üks eelmisi staadiume. Aga mõte, mis mind seda lugu lugedes painas, küsis: kes garanteerib, et meil siin, alles pubekaeas kapitalismimaal praegu midagi taolist ei toimu? Olgu, kunagine linnapea Robert Lepikson esindas lihtsalt rikkamate rullnokkade maailmavaadet oma trammilikvideerimise jutuga. Aga kas me teame, kes või mis on muude otsuste taga? Linnaplaneerimises on ärihuvid ammu juba ausalt esikohal; ja kahtlusi kellegi suunavast käest igasuguste muude riiklike otsuste puhul jätkub küllaga. Kui ka enamik neist on paranoia, siis Los Angelese trammiliinide juhtum tuletab meelde, et paranoiateooriad võivad osutuda tõeks. Kui maailma ei juhi juudid ja vabamüürlased (muide, üks Soome kollakas ajakiri avaldas äsja väidetavate kohalike vabamüürlaste nimekirja), siis võimulähedane raha teeb seda kindlasti.

Rohkem valvsust, mis muud. Kuid kuidas vastata tüüpidele, kes sinu valvsust peavad paranoiateooriaks?