Antoine Fuqua lavastatud “Laskur” (2007), aluseks Stephen Hunteri 1993. aastal ilmunud romaan “Point of Impact”, ei ole küll sama perfektne kui “Treeningpäev” (2001), kuid tegemist pole ka nii õnnetu möödalasuga, kui olid seda “Päikesepisarad” (2003) ja “Kuningas Arthur” (2004). Paeluvalt paranoiline “Laskur” hoiab vaataja kenasti istmeserval ning tõestab taas, et hea materjali korral on Fuqua keskmisest asjalikum põnevusemeister.

Bob Lee Swagger (Mark Wahlberg) mängib eriväljaõppega snaiprit, kes läheb erru pärast reeturlikku mahajätmist operatsioonil Etioopias ja elab rahulikku erakuelu metsamajas tsivilisatsioonist eemal. Kuid libekeelne kolonel Isaac Johnson (Danny Glover) ja pahaendeline eriagent Jack Payne (Elias Koteas) meelitavad ta appi paljastama vadenõud presidendi vastu.

Kiiremini, kui sa jõuad hääldada Lee Harvey Oswald, on Swagger atentaadikatses süüdi lavastatud ja ta peab põgenema, kuul keres ja sajad korravalvurid kannul. Ainus, keda mees hädas usaldab, on tema Etioopia operatsiooni ajal hukkunud paarimehe tüdruksõber Sarah (Kate Mara). Ootamatu liitlase leiab ta algajast FBI agendi Nick Memphise (Michael Pena) näol, kes ainsana haistab vandenõud.

Nägemus Ühendriikide võimustruktuuridest on karmilt küüniline. Suurfirmade ärihuve kaitsvad poliitikud ja sõjaväeliidrid ei pelga eesmärkide saavutamiseks või tegude varjamiseks ühtegi vahendit. “Laskur” on paranoiline nagu oma Oliver Stone parimatel päevadel, kuid ei pretendeeri ka edastama detailset poliitilist kommentaari. Nii ei saagi me filmi jooksul teada, kas võimul on vabariiklased või demokraadid. Ilmselt vahet pole. “Laskur” on hästi tehtud põnevusfilm, mille lähimad vasted leiab hetkel telemaailmast seriaalide “24” ja “Prison Break” näol. Swaggeri tegelaskuju tuleb rasketest olukordadest välja MacGyveri leidlikkusega ja tapab vastaseid Jack Baueri külmaverelisusega. Ja nagu “Prison Breaki” kangelased, peab ta võitlema kriminaalidega, kes kasutavad tema vastu ametlikke jõustruktuure.