Alustad oma päevaraamatut 1968. aastast. Kas see oligi su päevikupidamise algus?

Ei, alustasin 1962 või 1963. Päris varased ei tasu ehk avaldamist, aga 1964–67 jättis Joel (kirjastaja Joel Sang – KK) välja.

Miks ta välja jättis?

Ei tea. Seal oli ehk teatrit liiga palju. Hakkasin 1965. aastast Moskvas teatris käima. 1966. aastal käisin pooleteist kuu jooksul teatris 28 korda.

Mitte et neis päevikuis midagi kompromiteerivat oleks olnud?

Ei, seda küll mitte. Tagantjärele päevikuid vaadates näib mulle, et neis valitses mingi enesetsensuur. Mitte et ma oleks kirjutades mõelnud nende avaldamisele. Kes nõukogude ajal oleks niisugust asja avaldanud? Aga ma pole siiski kirjeldanud seksuaalelamusi, oma armukesi, oma naistest räägin minimaalselt. No-jah, Maimu Berg on keskne, ja teises köites tuleb Julia, tütar. Töötas enesetsensuur, mitte poliitiline, aga intiimelutsensuur. Ehk on see sellest, et olen nõukogude korra ajal kasvanud ja nõukogude koolis käinud.

Kas avaldasid päeviku sealt midagi välja jätmata?

Jah. Seal on sees perekondlikud suhted ja vahekord Maimuga. Maimu oli algul vastu, aga siis ütles, et las olla… Ja mitte ühtki sõna pole juurde pandud. Kommenteerida teksti ei saa, see rikuks kõik ära, siis poleks enam autentne.

"Noores Undis" oli sul siiski Matist rohkem juttu kui päevikus.

Seal kasutasin ka teisi allikaid, eeskätt kirjavahetust. Mul on ka muid kirjavahetusi, näiteks Maie Kaldaga 1968–75, sadakond kirja, kirjavahetus Ingo Normetiga. "Noor Unt" oli kompilatsioon.

Päevikust jääb mulje, et sinu tollased suhted Matiga polnud eriti lähedased, sa oled tema suhtes valdavalt kriitiline ja kirud tema egotsentrismi.

Ma olin siis 32 ja Mati 28. Need olid minu tollased mõtted Mati suhtes. Mati viimasel viiel eluaastal oli mu hoiak hoopis teistsugune. Tollal oli Mati tõepoolest egotsentrik ja hüsteerik. Aga kes meist ei ole. Selle ärajätmine poleks ju olnud õige. See oli minu tollane maailmapilt ja eks ma muidugi dramatiseerisin ka. Me konkureerisime Matiga. Kirjutasime jutte ja saatsime teineteisele. Kasutasime juttudes teineteise elamusi. Aga see konkurents polnud mitte üksnes Matiga, vaid ka näiteks Saluriga. Eriti draamakirjanduses. Tollaste kolmekümneste vahel oli üksteist taganttõukav konkurents.

Suhtud raamatus väga valuliselt teiste eruditsiooni ja põed, et ei oska piisavalt hästi saksa keelt.

Me Matiga olime mõlemad maapoisid, 14aastaselt tulime linna. Mul ei olnud kodus ühtegi raamatut peale piibli. Aga mis oli Paul-Eerikul – kõiksugu erifondi raamatud –, mis oli Kaplinskil, Kangilaskil, milline oli nende vaimne kasvukeskkond!

Harimatuse kompleks oli meil Matiga mõlemal. See tõi kaasa hüpertrofeerunud ahmimise, kogu aeg pidime ennast arendama. Matil jätkus see ahmimine surmani. Vaata kas või tema Oidipuse näidendit. Mati luges raamatuid algusest, natuke keskel ja siis lõpust või märksõnade järgi. Ma ütlesin ka Matile, et tal on pseudoeruditsioon. Nii see oligi, aga kandsin ka oma pseudoeruditsiooni Matile üle.

Me uurisime Marcuset, Frommi, markii de Sade’i. Hakkasin 1967 käima Moskvas Lenini raamatukogu erifondis. Tegin raamatust mikrofilmid, iga päev tohtis kopeerida 40 lehekülge. Levitasin neid ka Matile. Seltskond, kellega me tollal suhtlesime, oli ?ernov, Kangilaski, Mäll, Erelt. Kõik olid aspirantuuris, kõik mõtlevad mehed. ?ernov on nüüd Soomes seakasvataja.

Oled üsna kriitiline oma psühhiaatritest kolleegide vastu. Kas tagantjärele vaadates tunduvad su etteheited adekvaatsed?

Jah. Miks ma peaksin kolleegidesse suhtuma suurema pieteediga kui näiteks Unti? Ma ei sallinud tollases psühhiaatrias seda bürokraatiat. 1980ndail tekkis mul juba mingi antipsühhiaatriline hoiak. Aga esimese köite ajal olin ikka veel psühhiaater. Psühhiaatria on ju kõige sotsiaalsem distsipliin meditsiinis ja nõukogude ajal veel ideoloogiline distsipliin. Et kui sa ikka süstemaatiliselt teisiti mõtled, võid sattuda sinna skisofreenia grafaasse. Moskvas leiutati selline diagnostiline kriteerium nagu filosoofiline intoksikatsioon. Tähendab, kui sina oled arst ja hakkad tegelema filosoofiaga, siis võib see sind tabada. Sama asja alusel saadeti ka akadeemik Sahharov Serbski instituuti uurimisele, skisofreeniat siiski ei leitud. Kui keegi hakkas tegelema religiooniga, pandi diagnoosiks metafüüsiline intoksikatsioon.

Mina rääkisin Madis Kõivule, et kui füüsik hakkab kirjandusega tegelema, siis tekib metafüüsiline intoksikatsioon, tema seletas hiljem, et mina nakatasin teda metafüüsilise luuluga. Kõivust saigi metafüüsiline filosoof.

Aga minulgi tekkis tollal filosoofiline intoksikatsioon.

Oli sul omal ka kokkupuuteid psühhiaatriaga nõukogude võimu teenistuses?

Ei. Ma töötasin 30 aastat kohtupsühhiaatrina. Ei tea, et kordagi oleks pandud teisitimõtlejale, n-ö poliitilisele kurjategijale skisofreenia diagnoosi ja tunnistatud ta süüdimatuks. Ma olen teinud ekspertiisi neile, kes üritasid paadiga Soome või Rootsi põgeneda. No ei olnud, et oleks tulnud KGBst mingi käsk, et kedagi oleks tulnud vaimuhaigeks tunnistada.

Muidugi, alati võib juhtuda, et psühhiaater, kes on skisofreeniast sisse võetud, võib eksida. Ta suurendab patsiendi veidrusi ja surub need skisofreenia diagnoosi alla. Ma ütleksin, et see pole arstikunsti viga, vaid inimlik eksmine.

Kas tänapäevane psühhiaatria on tollasega võrreldes tublisti edenenud?

Psühhiaatria on Eestis kokku kuivanud. Tartus on praegu alla 100 haiglakoha, enne oli 200. Isegi tsaariajal, kui Juhan Liiv oli haiglas, oli 120 kohta. Psühhiaatria on tagaplaanile surutud. Kõige suurem häda on see, et ravimifirmad on saanud psühhiaatria oma kontrolli alla. Psühholoogiline külg pole enam sugugi tähtis, antakse aina kalleid tablette. Kes teeb tänapäeval psühhoteraapiat, nagu omal ajal tegid Jung ja Freud? Freud ravis patsienti 2–3 aastat. Kust võtab keskmise sissetulekuga inimene raha, et keegi nädalaid või kuid tema hingehädasid kuulaks?

Jah, insuliinravi enam ei tehta, aga ega insuliin ei hävitanud ajurakke sugugi rohkem kui praegused psühhofarmakonid. Nn ametlik narkomaania on tühine osa üldiselt valitsevast ravimisõltuvusest, tablette pruugitakse sageli koos viinaga. Süstijad on köömes tavarahustisõltlaste kõrval.

Vanasti öeldi, et parim antidepressant on alkohol. Ja on tõesti, ta on kättesaadav, suhteliselt odav ja kahtlemata antidepressiivse toimega, tõsi, ainult lühiajalise toimega...

Viinavõtmist on sul vist palju ette tulnud, aga põhja pole sa ka läinud.

Põhja? Pensionär on alati põhjas, kuhu siit enam minna. Eks see ole muid asju takistanud, aga eks tagantjärele ole hea tark olla. Eks mul oli ikka tsükleid küll. Mina olen olnud tsüklimees elu läbi – kui ma lähen tsüklisse, siis ma olen tsüklis. Aga kadunud Matil ei olnud tsükleid. Mati oskas viina võtta, mina ei osanud. Mati toniseeris ennast viinaga. Aga – asi, mida keegi ei usuks – mina pole joobes ühtki juttu kirjutanud. Ma ei saa aru, kuidas teised võtavad 50 grammi konjakit ja siis kirjutavad. Ma võtan 200 grammi konjakit ja ei kirjuta mitte midagi. Eks ole pahandusi viinaga muidugi olnud, aga psühhiaater oskas neist situatsioonidest ka välja tulla.

Aga kui mõelda, et kui ma kõik need tunnid, mis on läinud viina nahka, oleks kirjandustööle kulutanud, tont teab, kas ma oleksingi nii palju teinud ja niisugused teatritükid kirjutanud. Tagantjärele pole kunagi mõtet kahetseda. Kahetseda pole midagi.

Sinu näidendid olid omal ajal suuresti arusaamatud. Kas sa üldse passidki eesti kirjandusse?

Jah, raske oli Oksa-näidendit või "Potterit" läbi suruda. Ma ei ütleks, et selles olid süüdi instantsid. Ega lavastajad ka ei tahtnud mind. Hermaküla ei tahtnud ja Unt hakkas "Potterit" lavastama alles 2000. aastal. Tooming lubas, aga ei teinud. Ma kirjutasin ikka edasi, ega ma ei hoolinud. Teater on ikka väga päevakajaline, ühiskonnaga seotud. Tollal oli teatris teine repertuaar ja teine arusaamine teatrist. Mina olin kirjutades kindel, et mu tükid on lavalised, ma nägin kirjutades stseene. Ma kirjutasin "Potteri" kolme nädalaga. Kui ta nüüd lavastati, siis said sellest kohe peaaegu kõik aru. Draamakirjanik peab leidma oma lavastaja, kes tema maailma ära tabab. Kruusvalli pole lavastanud keegi peale Mikiveri ja Pedajas teeb Kõivu. Kõivu näidendid pole üldse mingi lavatekst.

Kas sul praegu pole enam kibelust näidendeid kirjutada?

On küll. Loomingus nr 1 ilmus emale pühendatud näidend ja nüüd pean isale ka kirjutama. Ma kirjutan ikka absoluutselt seda, mis ma tahan. Aga kujutlusvõime ja dramatiseerimisvõime pole 66aastaselt enam see. Ei näe enam stseene. Aga "Potteri" ajal kohe nägin, mis juhtub, ma polnud deliiriumis ega midagi. Ennast olen projitseerinud ikka peategelaseks, olgu see siis Poeg "Suvekoolis" või Advokaat "Potteris". Mulle tundub, et see, mis ma kirjutan, on psühholoogiliselt tõene, olgu vastuvõtt milline tahes.

Olukorra kujutus jätab päevikutes üsna lohutu mulje: raha ei ole, raamatuid raske saada ja ümbritsevad inimesed puhuti mõistmatud ja hoolimatud. Kas see nii oligi?

Seda heitis mulle ka minu tütar Julia Lafranque ette. Ta on riigikohtunik ja elab praegu Tartus. Tema ütles ka, et miks ma kogu aeg kurdan, et mul pole raha, et ma olen materialist. Mina ütlesin talle, et sul hea rääkida. Sina oled praegu sama vana kui mina tollal, 32, ja saad 30 000 – 50 000 krooni kuus palka, mina saan 3000 krooni pensjonit.

Ega siis mina polnud tollal ainus, kel raha polnud. Ma vaatan, et olen laenanud Kaalepile kümme rubla, laenasin ka Kaplinskile ja Hermakülale. Tepandil oli kogu aeg rahahäda. Elati metsikus kitsikuses. Hermaküla mängis Leninit, aga tal polnud söögi- ega viinarahagi.

Aga eks vaimne elu oli ikka palju tähtsam, ma lohutasin ennast sellega. Ma pole elus ühtki rubla altkäemaksu võtnud. Aga oma päeviku teises osas kirjutan, kuidas mõnedki kolleegid elasid põhiliselt altkäemaksust. Sõjaväeekspertiisid maksid ju meeletult – et psühhopaatia diagnoosi saada. Afganistani ei tahtnud keegi minna. 1978–79 oli Staadioni tänava haigla praegusi tipp-poliitikuid täis.

Su enda ja kaasaegsete meeleolust jääb raamatus heitlik mulje.

No-jah, eks ma depressiivne olin, paranoia mul oli. Sai seal kõvasti viina võetud ja suhtumine minusse oli teada, mingid süümekad olid ka. Ütleme: olustikuline paranoia, olmeparanoia. Oli tunne, et naine suhtub minusse halvasti, suhtumismõtted, Beziehungswahn, olid, aga luuluni see veel ei läinud, muidu ma poleks siin. Eks olmeparanoia oli üldine, kardeti, et julgeolek jälgib, KuKu oli nuhke täis. Mul oli see tagatis, et ma ise olin psühhiaater, mind oli raske diagnoosi alla panna. Kuigi samal ajal kaks mu kolleegi said skisofreenia diagnoosi. No olid tõesti haiged.

Kõige raskem periood oli mul 1975–76 kui mängisin kahes või kolmes filmis, "Tuulte pesas" ja "Võsakuradis". Olin ülikoolis dotsent ja pidin Lihulas võtetel käima. Kurat, oli see alles elu. "Võsakuradiga" olime Võrus, külmetasime ja jõime hirmus kõvasti. "Corridas" tegin ka kaasa. Nüüd tagantjärele sain aru, kuidas mu sotsiaalsed rollid olid mu isiksuse killustanud. Samal ajal mängisin veel teatris Oksa.

Miskipärast oli mul väga vaja "Tuulte pesasse" mängima minna. Aga õppejõu ja näitleja rolli oli nõukogude ajal raske ühitada.

Kirjaniku- ja arstitööd oli sul ka raske ühitada.

Eks kirjanikuamet määris ka seda eetilist arstirolli. Räige ütlemine mu proosalugudes šokeeris. Käisin kohtutes eksperdina esinemas, aga sealsed ametnikud arutasiv vaheajal mu jutte, et näed, topib oma raamatus naisele sammalt suhu ja ... Mind oleks võinud arstina kohe represseerida, aga Jüri Saarma oli ses suhtes väga inimlik mees.

Meie kultuuris pole üldse kombeks kellestki midagi avalikult rääkida. Oled nõus, et su raamat on ikka väga erandlik?

Mul on veel üks eneseõigustus: see päevik on nagu romaan minu enda elust, mis laseb mu ennast näha. Erandlik jah… Aga kes veel peale mu enda loeks neid 180 käekirjas koolivihikut ja avaldaks neid. Enam pole Unti, pole Hermakülat, kes mõistaks tulevikus veel nende päevikute konteksti... See, kui Tuglase või Adsoni kirjavahetusest jäetakse pooled asjad välja, tähendab ära nudimist, see pole enam see. Maie Kalda kirjutas "Noore Undi" kohta, et kirjandusteadlased peavad pärast seda raamatut mõndagi revideerima.

Vaino Vahing
"Päevaraamat I"
Vagabund, 2006. 333 lk.

Teos annab ülevaate Vaino Vahingu elust 1968–73. Selles on muudatusteta ära toodud autori märkmed suhetest vanematega, abikaasa Maimu Bergiga, tollaste sõprade ja kolleegidega, nagu Mati Unt, Ingo Normet, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Jaak Kangilaski, Linnart Mäll, Igor ?ernov jpt, ning psühhiaatritega, nagu Jüri Saarma, Laur Karu, Lembit Allikmets. Need aastad olid autori jaoks aeg täis vaimset kõrgpinget, eneseotsinguid ja -süüdistusi, kõikumisi psühhiaatri ja kirjaniku rolli vahel. Vahingu "Päevaraamat" on oma tõejanus enneolematu inimlik dokument eesti kirjanduses.

KK

Ristilöödu pihtimus

Olen kaotanud peaaegu igasuguse huvi ILUkirjanduse vastu. Ainult veel mõnda luuletajat (Mandelštam, Hodassevitš, Baudelaire, Viiding) suudan lugeda. Muud pean end lugema sundima. Vahingu "Päevaraamatut" unustasin end lugema. See ilmselt pole ilukirjandus. Midagi on minus ja Vaintsas sarnast: oleme püüdnud ilukirjandusest, laiemas mõttes esteetilistest ja muudest mängudest välja pääseda. Kuid väga erinevalt. Vaintsal aitab mängudest välja mängu viimine (psühho)loogilise lõpuni, mis on pigem katastroof kui katarsis, mina olen otsinud muid teid, teid Tühjuse, Tao juurde. Vaintsa on lähedal kristlusele, võib-olla on ta üks väheseid tõsikristlasi meil üldse. Temale on peamine kannatus, tema päevaraamat on märtri, ristilöödu pihtimus, kes kõiges leiab võimaluse kannatada. See võib tunduda veider, isegi võlts, on aga ometi siiras. Hiina mõttetarkade moodi jõuab ta mänguta mänguni või peaaegu selleni. Halastamata endale ega teistele. Loomulikult on talle lähedased Kierkegaard ja need kristlikud mõtlejad ja kannatajad, keda ta ehk ei tunnegi. Talle on lähedane Pauluse või Tertullianuse arusaam, et kristlus on paradoksaalne ja pöörane õpetus, on skandaal ja rumalus – to skandalon kai he moria.

Mäletan, kuidas mind omal ajal üllatas ja paljusid teisi pahandas Vaintsa vastumeelsus Vene valitsuse ja tema teenrite (näiteks Endel Sõgeli) kirumise vastu. Ta ei olnud opositsionäär ja mõjus hetketi ehk venemeelsena. Kuid tegelikult oli ta kristlikult (judaistlikult, islamlikult) aus ja järjekindel, sest aus ja järjekindel kristlane, juut, muslim ei tohi süüdistada teisi, vaid iseend. Kõik algab meie oma kannatusest ja patust, meie kohus on süüvida sellesse, saada jagu sellest. Mitte õigustada end sellega, et on patusemaid ja nurjatumaid. Muidugi ei mõtle ega tunne 99,99% kristlasi, juute ega muslimeid nii, aga võib-olla on õigus just sellel 0,01%-l, kes nii mõtlevad ja tunnevad. Religioossest seisukohast muidugi. Sellest seisukohast oleme kõik ääretult patused ja viletsad, nii et pole vaja end võrrelda kellegi teisega, pidada end teistest paremaks (ega halvemaks). See on Vaintsa tee, mida ta on erakordse järjekindlusega käinud.

Muidugi on siin ka oma pisike konksuke: kannatajal on vahel kalduvus hakata oma kannatusi kummardama, teha neist ebajumal. Seda võime "Päevaraamatust" ka leida, kuid see ei häiri. Mind lõbustas sääl see, mis Vaintsa toonasest minust kirjutab: teda paistis häirivat see, et ma korralikult ei kannata, olen sihuke poolkodanlik intellektuaal naise, laste ja koeraga... Usun, et olen hiljem endast ja oma kannatamiskalduvustest jätnud veidi teise mulje, aga see on juba muu jutt. Mul on alati olnud tunne, et pole Vaintsast päriselt aru saanud. Olen tema jutte ja näitemänge vastu võtnud nagu läbi jääklaasi. "Päevaraamat" avab ja selgitab mulle midagi olulist. Ehk siis nüüd olen ühest teisest inimesest paremini aru saanud. Ja üht hassiidi pühameest parafraseerides: kes mõistab üht inimest, mõistab maailma.

Jaan Kaplinski