EMPAATILINE JA VÄGIVALDNE: Kuldse Palmioksaga pärjatud „Parasiit“ jutustab üllatusterohke loo vaesunud perest, kes sokutab end tööle ühe jõuka perekonna juurde. Foto: Kino Sõprus

Suured festivalid ning muud kultuu­rialased auhindamised on justkui aega seiskavad lävepakud, mil vaadatakse oma valdkonnas korraks tagasi ja edasi ning peatutakse olulises „siin ja praegu“ hetkes. Pärjatud hakkavad kehtestama suuremat globaalset sümbolväärtust, nende teoste analüüs moodustama uusi seoseid ja mustreid. Autorikino maailma hinnalisima auhinna, Cannesi Kuldse Palmioksa, on nüüd kahel aastal järjest pälvinud linateosed Aasiast ja mõlemal juhul on autor kogemustega režissöör, kes tegeleb sotsiaalsete teemadega, analüüsides ühiskonda perekonnamudeli kaudu. Mõlemat pärjatud linateost võib pidada veidi „veidraks“ filmiks. See omapära ei tulene klassikalisest ida-lääne dihhotoomiast, milles lääne perspektiivist kõik idamaine saab kultuurilise Teise tunnuse ja sellega eksotiseeritakse suhe automaatselt ebavõrdseks jõumänguks, vaid on pigem osa elegantsest ja omanäolisest autorikäekirjast, mis iseloomustab nii möödunud aasta festivali jaapanlasest võitjat Hirokazu Kore-edat kui ka tänavust Kuldse Palmioksa laureaati korealast Bong Joon-ho’d. Nii „Poevargad“ kui ka „Parasiit“ algavad kui „järjekordne aasia perekonnafilm“, kuid võtavad loo arenedes pidevalt vaatajalt vaipa alt tõmbavaid järske kurve.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: