Jaak Lõhmus (vabakutseline filmiajakirjanik): Praegusel eluperioodil ei paelu mind nn peavalufilmid, milles vaeva ning ängiga kaevutakse eksistentsiaalsetesse süvahaudadesse. Jah, ma tunnustan seda kunsti, aga eriti ei hooli. Las undavad pealegi. Veiko Õunpuu “Püha Tõnu” kuulub sellesse ritta.

Ka seisundifilmid, kus peaaegu et puudub pöördeline sündmustik – ja just niisugused olid peamised auhinnasaajad sedakorda, türklaste “Mesi” ja venelaste “Kuidas möödus mu suvi” – ei paku erilist naudingut.

Meeldisid lahedad inimlikud lood, Wang Quan’ani eakate armastuslugu “Eraldi koos” ning Karan Johari Hollywoodi-Bollywoodi sulam “Minu nimi on Khan”. Kus tõsiste teemadega käiakse nii ringi, et meel saab ka ära lahutatud. Tuled naeratades kinost õue. Ka Norra “Mõnevõrra õrn mees” istub mõnevõrra samale pingile.

Jaan Ruus (Eesti Ekspress): Argentina “Pusle”. Lugu keskea juba ületanud koduperenaisest, kel kaks kahekümnest poega ja meheks üle viiekümnene kinnisvaraärimees. Naine sisustab oma aega puslede kokkupanekuga. Ootamatult satub ta kokku partneriga ja koos võidavad nad riigi meistrivõistlused puslede kokkupanekus.

Abikaasa suhtub naise hobisse kui veidrusse, mida tuleb taluda. Lõpuks tõuseb see ootamatu lähenemisega film õrnkurvaks pildiks abielumeeste ja -naiste suhetest.

Mis kõige vähem meeldis?

JL: Jama oli seitsme päeva jooksul ekraanil küllalt. Aga ega siis maailm ei helisegi ainult ülemtoonidel. Kahju oli mõnest heast ideest, mis jäi stsenaarselt arendamata ja seega osutus ainult mingiks tühipaljaks professionaalselt üle vuntsitud plärtsatuseks – nagu näiteks austerlaste-sakslaste film edukast sportlasest pangaröövlist “Röövel”.

JR: Jaapani “Röövik”. Film sai naisosa Hõbekaru (Shinobu Terajima), ja täiesti teenitult. Kuid anda talle meesvastasmängijaks ilma käte ja jalgadeta sõjainvaliid mõjus küll tugevalt, ent see polnud mitte esteetiline, vaid füsioloogiline vaatepilt.

Film, mida oleks tahtnud näha, aga ei saanud?

JL: Ei saanud asjaolude kokkulangemise tõttu vaadata viimase aja kinovabadusvõitleja Roman Polanski filmi “Varikirjanik”. Oleks tahtnud minna vaatama, ehkki teadsin niikuinii, et ta on kõva mees, mis seal siis ikka uut oleks olnud.

JR: Oleks tahtnud näha leedu tegusa klassiku Šarunas Bartase filmi “Euraasia nomaad” (Indigéne d’Eurasie, Prantsusmaa/ Leedu/Venemaa), mis linastus “Forumi” sektsioonis. Olevat läbinisti ühemehetöö: ise stsenarist, ise režissöör, ise operaator, ise ka peaosas. Kuid Der Tagespiegeli kriitika märkis, et seni läbinisti autorifilme teinud Bartas on üritanud seekord teha žanrifilmi oma kriminaalse minevikuga võitlevast maffiamehest, ja see äkiline hüpe teise rekke polevat just õnnestunud. Aga huvitavaid filme ja üldse filme ei tehta Baltimail just eriti palju.

Eesti film Berliini festivali taustal?

JL: Eesti filmindus ei kasuta täielikult ära kõiki ukseavasid ja pragusid, mis on tegelikult lahti selleks, et oma vähesele toodangule vaatamata siiski paremini silma paista. Mulle tundub, et selle tööga, mida millalgi hakati soomlaste eeskujul nimetama kultuuriekspordiks, tegeldakse liiga külma meelega, ilma kireta.

JR: Räägin filmiturust. Kui film vähegi kannab ja produtsent on professionaal, annab iga filmiturg võimaluse filmi laiemalt tutvustada. Riina Sildos ja “Lotte” ning “Mina olin siin” on näited eelmistest aastatest, tänavusest Katrin Kissa ja “Püha Tõnu kiusamise” taani levitaja Tine Klint.