Manet'lik idüll: Tartu maalikunstniku Juka Käärmanni lummav maal "Puhkav mees" (2011) mõjub Kunstihoones omanäoliselt ja värskelt. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Kevadnäitus.
Eesti Kunstnike Liidu 12. aastanäitus. Esimene osa “A-L”.
Idee autor Ants Juske. Kujundaja Andres Tolts.
25. märtsini 2012 Tallinna Kunstihoones.

Kevadnäitus. Muidugi, kui keegi ütleb, et sellisel väljapanekul ei ole arvestatavat nostalgia hõngu, siis pole ta arvamusel vähemasti keskealiste ning vanemate kunstisõprade hulgas suurt kõlapinda. Teadagi olid need omaaegsed suured kevad- ja sügisnäitused väga populaarsed ning oodatud: toona oli näitusi vähe, ja muid pindasid, kus kunstnikud saanuks individuaalselt esineda, oli veelgi vähem. Ikka nii, et kõike oli kasinalt ning selliseid seinast seina ülevaatenäitusi oodati kas või ainuüksi seepärast, et näha, millega üks või teine kunstnik vahepealse ajaga maha on saanud. Eks need olid natuke ka omamoodi aruandenäitused, aga ikka meeldivad.

Kuid mitte nostalgia ei viinud kevadnäituse idee autorit Ants Jusket otseselt praeguse väljapaneku juurde. Pigem on teda tiivustanud meie tänase kireva kunstielu hoomamatus: “Oleme viimased aastakümned kunstielus elanud killustatult, isegi kunstikriitikud ei suuda kokku panna eesti kunsti tervikpilti, rääkimata kunsti arengute prognoosimisest.” Iseenesest tekib küsimus, kas selline Kunstnike Liidu aastanäitus annab meile tervikpildi eesti kunstis toimuvast ja kui representatiivne on žürii (selle liikmetel, oletan, on ju mingid omad eelistused) poolt valitud tööde väljapanek selles suhtes.

Järsku, oletan, ei võta mõned meie tänases kunstielus olulised kunstnikud sellest näitusest mingitel põhjustel osa. Seda esiteks.

Teiseks, arvan, et sellest – tervikpildi puudumisest – ei ole midagi. Maailm tervikuna fragmenteerub iga päevaga üha rohkem. Ammu on möödas need ajal, mil läheneti minevikule üsna sarnaste vaadetega, loeti enam-vähem ühtesid ning samasid raamatuid, käidi ühtedel ja samadel näitustel, ja kuhu mahuks siin veel mingi tervikpilt kunstist? Olevik on killustunud ning igaühel voli luua oma “pilt” meie tänasest kunstist. See on normaalne.

Teine aspekt – ja see ei olnud Juskele vist sugugi väiksema tähendusega – on see, et hoomamatu “killustumisega on käinud kaasas nii kuraatorite diktaat kui ka sulgumine oma siseringi, vastaste halvustamine ja mahategemine, soolisel ja põlvkondlikul pinnal ülesköetud vastasseisud. [–] Igasuguste siltide all käib halastamatu võimuvõitlus – muidu väga head kunstnikud ei suuda end maksma panna, kuna nad ei valda turumajanduslikke nippe ega oska ära arvata, mis trend kuraatoreid parasjagu huvitab.” Oi-oi! See on üks suur ning südantlõhestav etteheide meie tänase kunstielu korraldusele! Jätan siinkohal kuraatori-teemadel, ehkki need on olulised, pikemalt peatumata, kuna see ei puuduta otseselt käesolevat “ilma kuraatorita” näitust, mis on väidetavalt “tänase kunstielu demokratiseerimise katse”? Kuid – ja see tekitab minus nõutust – milline on demokraatlik kunstielu või siis demokraatlik kunst? Tegelikult, arvan, et kunstielu ei ole ega saagi olla demokraatlik, kuna alati otsustab keegi, kas panna kunstnik K. töö välja või mitte. Kui otsustab üks (näiteks kuraator), siis võib see näida küll väga ebademokraatlik, aga kui otsustajaid on mitu (näiteks žürii), ei tarvitse see olla sugugi demokraatlikum, kuna toimub vastutuse hajutamine. Ja ega kõik ei ole ka ühtemoodi andekad või ettevõtlikud.

Siiski, usutavasti on praegune kevadnäitus kokku pandud johtuvalt kujuteldavatest demokraatlikest printsiipidest. Tunnistust sellest annab seegi, et näitus ise on jagatud, järgides formaalset printsiipi – alfabeet –, kahte ossa: märtsis esinevad need kunstnikud, kelle perekonnanimed algavad tähtedega a-st kuni l-ini, aprillis siis need, kelle nimed kuuluvad tähestiku teise poolde. Muidugi võinuks siin veel teisigi kombinatsioone välja mõelda, kuid vaadakem asjale rahulikult: tegemist on Kunstnike Liidu aastanäitusega ja on mõistetav, et kui juba eksponeerida, siis maksimaalselt, seda enam, et on, kelle hulgast valida. Siiski võib teha juba praegu mõned üldistused: näitusel domineerivad selgelt traditsioonilised vormid – maal, graafika, joonistus, natuke skulptuuri – ja kui ma ei eksi, siis on ka paar installatsiooni.

Tegelikult ju armas näitus. Siin ei kriibi ega häiri vaatajat mitte miski. Kas meeldib või mitte, on juba igaühe subjektiivne valik. Nimetan oma eelistusi ka tähestiku järjekorras: Mati Karmini “Vox populi” (2012, toimetavad figuurid oleksid lisanud veel ühe dimensiooni!), Veiko Klemmeri “Cold Blue” (2012), Ilmar Kruusamäe “Parem varblane peos” (2011), Juka Käärmanni”Puhkav mees” (2011), Tarrvi Laamanni graafika, Lola Liivati “Laine” (1951/2012) . Usun, et kui veel kord läbi astuksin, leiaksin kindlasti veel teist sama palju, keda tulnuks nimetada.

Kokkuvõtvalt sobiks parafraseerida Juske enam kui veerandsajandi tagust Tallinnas toimunud Tartu kunstnike näitusele pühendatud kirjatööd: “Nii peame siis leppima Kevadnäitusega kui ainsa kantsiga, mis vähemalt püüab midagi säilitada eilsest kaunist päevast. Ja tegelikult mida sa hing rohkem ikka enam tahta oskad!”