Märgid väljendavad ja edastavad mingit sõnumit, kusjuures see võib olla peidetud ning suunatud ainult asjasse pühendatuile. Või hoopis vastupidi – märkide eesmärk võib olla informeerida laiemat üldsust. Poliitiliste liikumiste ja erakondade kasutatavatel märkidel on samasugune kahetine funktsioon: ühelt poolt sümboliseerida grupikuuluvust ja teiselt poolt edastada üldsusele sõnumeid oma poliitiliste seisukohtade kohta. Mõlemad sümbolite liigid võivad, ent ei pruugi kattuda. Kui vaadata poliitilist välja tervikuna, siis erinevalt vasakpoolsetest paistavad just parempoolsed ja eriti paremäärmuslased silma semiootilise mitmekesisuse ning leidlikkusega.

1990. aastatel olid paremäärmuslastega asjad märksa lihtsamad. Nii Euroopas, USAs kui mujalgi oli tegemist radikaalsete ja fanaatiliste, kuid marginaalsete liikumistega. Selles suhtes polnud vahet inglaste British National Partyl (BNP), sakslaste Deutsche Volksunionil (DVU), ameeriklaste National Assemblyl ega prantsuse Jean-Marie Le Peni juhitud Front Nationale’il. Nende pooldajaskond oli piiratud, seal domineerisid tihti jalgpallihuligaanid ja natslikud skinhead’id. 

Kui vaadata tolle aja ja ka varasemate aastakümnete pilte, siis olid selliste äärmusparteide üritused visuaalselt suhteliselt sarnased – suur hulk kiilaks raseeritud peadega skinhead’e, käsi tõstetud natsitervituseks, sekka ka sakris välimusega proletaarlasi. Sümboolika oli sellistel organisatsioonidel ka väga üheselt mõistetav – väga palju kasutati rahvussümboolika kõrval haakriste ja Kolmanda Reichi lippe. Silmatorkav erand oli Saksamaa, kus sedasorti krempel on keelatud.