Paremad uudised Narvast
Hoolimata sellest, et Narvast viimasel ajal halbu ja veel halvemaid uudiseid kuuleb, tehakse piirilinnas ka ilusaid asju, selgitab Narvas kultusliku kuulsusega rokkpundi Avenue liider Vladimir Tšerdakov intervjuus Raul Rannele.
Te lugege viimase paari kuu lehti! Lugege Narvast! See linn on kui hädaorg, kriminaalne džungel ning õuduste pood üheskoos. Ja Sulev Keedusel linastus just dokumentaalfilm (“Varesesaare venelased”), mis võtab viimase lootuse ka neilt, kel kogemata kombel oli jäänud mulje, et Narva võib ka tore koht olla. Ei saa salata, et just nimelt seepärast otsisin üles ühe tuntuma narvalase, ansambel Avenue alati positiivse liidri Tšerdakovi, et temaga linna parematest omadustest rääkida.
Narvast kipub viimasel ajal üha negatiivset kostma. Kõigepealt see kohutav lugu Varvara-nimelise pisikese tüdrukuga…
Tead, mu väga hea sõber on Varvara lähedane sugulane. Ma tunnen ise Varvara perekonda hästi. Kogu see lugu läks väga hinge. Osalesin otsingutel. Väga raskelt elasin üle, kui tüdrukuke surnult leiti.
Ja kui mõelda, siis pole see kuritegu sugugi lahenenud.
No just. Mõrvar liigub ju me kõrval. Meie hulgas.
Ja kogu linn elab hirmus?
Ei, seda ei saa öelda. Inimesele on ju omane kõigega harjuda. Alguses muidugi oli palju kära selle juhtumi ümber. Lubati, et jumala eest, keegi ei jäta oma lapsi järelevalveta õue. Räägiti, et lapsed tuleb kooli saata, neile tuleb sinna vastu minna. Tegelikult oli varsti kõik nii nagu enne seda juhtumit. Lapsed jooksevad ikka seal kus tahavad ja mis kell iganes.
Kohati tundub, et poleks seda juhtumit, poleks ka Narvast mindagi kuulda. Nüüd muust suurt ei räägitagi kui Narvast. Põhiliselt muidugi tumedates toonides.
No tahaks siiski loota, et Narvast ja Narvale mõeldakse muidu ka. Mitte kõigi jaoks ei ole see nii jube koht.
Tuntud filmirežissöör Sulev Keedus tegi Narvast ja selle inimestest vägagi karmi filmi (“Varesesaare venelased”). Ka tema nägi olukorda Narvas just nii – tumedalt, ja lootusetuna seejuures.
No kuule, ka Tallinnast saab teha sellise filmi, et ihukarvad tõusevad püsti. Kas seda on vaja? Ma olen kindel, et Narvast saab teha mitmesuguseid filme. Ka väga helgeid. Olen kogu oma elu Narvas elanud. Tunnen paljusid suurepäraseid inimesi – loomingulisi, professionaalseid ja lihtsalt huvitavaid inimesi.
Näiteks?
Ma ei teagi täpselt, kui palju on siin linnas kõiksugu laulustuudioid, tantsustuudioid. Minge vaadake, vanas Baltijetsi tehase majas on kunstiateljeed – suurepärased kunstnikud. Narva muuseumis töötavad väga avatud inimesed. Meil on uskumatult professionaalsed koorid. Vokaalansamblid.
Igal aastal toimub Chopini-nimeline noorte pianistide festival, mis minu teada on rahvusvaheliselt vägagi tegija. Ja veel, all jõe ääres on klubi Ro-Ro, kus Roman Boiko tegeleb noorte bändidega. Aitab esinemisi korraldada. Tegelikult, elu käib, kui osata vaadata. Mis seal rääkida, mu enda klubis toimvad regulaarselt salsaõhtud. Kujutad ette, salsaõhtud.
Ja Keedus tegi oma filmi eluheidikutest, mitte mõnusatest ja andekatest.
No ma ei tea, miks ta sellise filmi tegi.
Aga tundub, et väga paljud eestlased näevad Narvat ja narvalasi tööta, lootuseta ja kodakondsuseta ning juua täis.
Tundub, et selline film ja selline arvamus saab sündida, kui pole kunagi pikemalt Narvas olnud, pole Narvat lähemalt tundma õppinud.
Sind solvavad sellised sünged käsitlused Narvast?
Ei, mitte seda. Ma ei mõista, milleks me ellu toodetakse juurde negatiivsust.
Nii et sinu arvates võiks tänasest Narvast teha ka igati positiivse filmi?
Loomulikult.
Ja ausa seejuures.
Loomulikult. Miks mitte. Ma ju rääkisin – kui palju peidab see linn endas suurepäraseid inimesi, ilusaid mõtteid… Käige vaid lahtiste silmadega ringi.
Ma kardan, et oled siiski suur erand.
Ei, ma arvan, et minusuguseid on siin tegelikult väga palju.
Millest sa kõige rohkem viimasel ajal mõtled? Millest laulad?
Tead. Ühes mu viimase aja laulus on read: “Viimasel ajal olen hakanud palju mõtlema. Miks nii, selle üle peaks mõtlema.”
Et mõtled siis mille üle? Eesti elu üle?
Ma tõepoolest mõtlengi palju Eesti elu ja loomulikult enda elu üle.
Aga veel?
Muide, imelik öelda, aga avastasin üsna hiljuti enda jaoks Raimond Valgre. Tema suurepärane “Narva valss”. Me mängisime seda oma bändiga, salvestasime. Ma tegin sellele laulule uued venekeelsed sõnad, mis paljuski on originaalsõnade sarnased. Minu arvates väga võimas lugu. Ja kui mõelda, et kirjutas ta selle sõja ajal, piltlikult öeldes kusagil kaevikus istudes. Aga venelased ei tea temast midagi. Kui teavad, siis vähesed.
Mida kuuleme ja näeme teie Tallinna kontserdil?
See on täienisti n-ö Narva produkt. Narva ansambel Avenue ning Narva sümfooniaorkester Anatoli Žura juhatusel. Muusika, mida esitatakse, ning sõnad, mida lauldakse, on samuti narvalase ehk siis minu sulest. Arranžeeringud on narvalase Anatoli Žura tehtud. Orkestri muusikud on suures osas narvalased. Kui üldiselt öelda, siis sümfoonilise orkestri taustal esitatud hea autorilaul. Väga palju rohkem ma ei ütlekski. Tulete kohale, näete ja kuulete. Näete, et Narvas osatakse teha ja tehaksegi ka väga palju ilusat.
* Avenue annab täna, 23. aprillil koos Narva sümfooniaorkestriga Tallinnas Vene teatris kontserdi.
