Mikk Salu Foto: Hendrik Osula

Kõigepealt lookleb järjekord muidugi väljas ümber tehase. Mõned inimesed mööduvad teist, aga nad ei trügi ette, vaid lähevad lihtsalt siseruumidesse sooja, et siis jälle kohusetundlikult edasi seista. Kogenumad sabatajad on kaasa võtnud raamatud. Mõningate ootajate olekus võib tajuda teatavat kannatamatust. Kõige stoilisemalt seisavad pensionärid. Nemad on sabatamise Magnus Kirdid. Kui lõpuks sisse pääsete – saialett on endiselt kusagil kaugel hoone sisemuses –, saate tutvuda seinale kinnitatud menüüga. Uhke valik, sortiment on pikk, tuttavatest moonirullidest ja sarvesaiakestest igasuguste focaccia’te ja pocaccia’teni välja.

Tund aega hiljem leti äärde jõudes selgub, et menüü lugemisel polnud siiski mõtet. Valite lihtsalt nende seast, mis veel alles on. Letile on asetatud näidistooted. Proovite endale õlaga teed teha ja teiste peade vahelt näha, mida on veel saadaval. Siis haugute üle käratseva rahvasumma oma tellimuse.

Kõige stoilisemalt seisavad pensionärid. Nemad on sabatamise Magnus Kirdid.

Saiakesed käes, manööverdate end kohvikuruumidesse. Jalgade all sahiseb koogipuru, lauad on täis kohvitopse ja mahajäetud saiakarpe. Ahastava ilmega ­teenindajaid ei saa siin süüdistada. Kui lühikese aja jooksul väikesest kohvikuruumist mitmesajapealine jõuk end läbi surub, siis on selline tulemus paratamatu.

Lõpuks leiate ka teie ühe lauanurgakese, kuhu oma saiakarp asetada. Kuna ruumi on vähe, tuleb karpi parema põlvega balansseerida, et see maha ei libiseks. Istumiseks kasutate diivani käsipuud ja ülejäänud jäsemete abil võtate seljast jope, hoiate kohvitopsi, segate suhkru ja haarate saiakarbist esimese hõrgutise. See on mingi piprajuustuga värk. Järgmisena jõuab suhu midagi itaaliapärast, sest söömisega poole peale jõudes tunnete, kuidas soe tomatipasta järsku mööda teie näppe ja peopesa allapoole voolama hakkab. Välkkiirelt, aga samas ülirahulikult, enne kui ollus päästmatult varruka sügavusse kaob, tuleb sooritada keerukas manööver. Kuhu panna saiake, kuhu kohvitops, mida peab tegema parem põlv, et karp maha ei kukuks, kust haarata salvrätt? Lõpuks kõik õnnestub, välja arvatud ehk see, et samal ajal, kui teie tomati­pastaga jändasite, on teie poolt kõrvallauale pandud poolikusse kohvi­topsi keegi abivalmis inimene kasutatud salvrätiku poetanud.

Nüüd võib minna. Heidate viimase pilgu kohvikule. Tomatised ja saiapurused näod muljetavad saia maitse ja kohvikukogemuse üle. Kirgastav pühapäev. Saiad olid ka normaalsed.