Parimad raamatud aastal 2008

Areeni Kirjandussõprade Selts koosseisus Andrei Hvostov, Tõnu Kaalep, Kätlin Kaldmaa, Kalev Kesküla, Kadri Kõusaar, Harry Liivrand, Veiko Märka, Mele Pesti, Erkki Sivonen, Märt Väljataga valis välja lahkuva aasta erutavaimad raamatud.

Tippkümme

(neid raamatuid nimetati žüriiliikmete poolt vähemasti kolm korda).

Mari Tarand “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”

Ilmamaa

See on hämmastavalt aus, ilustamata raamat. Niisuguseid kirjutatakse harva.

Sellest raamatust tuleb jälle kord välja, et eesti kultuur on tõepoolest olnud koolmeistrite kultuur. Konservatiivne, umbusklik uuenduste vastu. Kõik see on ju teada, kuid Mari Tarandi raamatust tuleb see kuidagi eriti karmilt välja. Juhani konflikt vanematega oli paratamatu ja saatuslik, sest see oli kunstniku-kultuuriuuendaja konflikt koolmeistritega. (Viivi Luik)

“Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist”

Koostanud Kalev Kesküla. Hermes

Unt on nüüd juba mitu aastat surnud, kuid tundub, et temast räägitakse enamgi kui tema elu viimastel aastatel. Kas Undile oleks meeldinud sellise raamatu ilmumine? Teose koostaja Kalev Kesküla on veendunud, et kindlasti oleks – Matile meeldis, kui temast räägiti ja kirjutati! Niisiis räägivad või kirjutavad selles raamatus Undi-jutte Ülev Aaloe, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Maimu Berg, Teet Kallas, Hannes Kaljujärv, Maria Avdjuško jpt. (Mari Peegel)

Mihkel Raud “Musta pori näkku”

Tammerraamat

Siiani on seda käsitletud peamiselt vahva rokenrolliromaanina, kus “päris elust” pärit tegelased kaheksakümnendate teises pooles mööda lava ringi töllerdavad, naisi nikuvad ja liitrite viisi viina kurgust alla kulistavad. Seda ta peaasjalikult muidugi ongi. Kuid sellel raamatul on üks veel hoopis olulisem mõõde. See on lugu Eesti taasiseseisvumisest, jutustus rahvuslikust ärkamisajast kui kapitaalsest mäluaugust.

Mihkel Rauas ei ole tema perekondlik kirjanduslik talent surnud, pigem vastupidi. (Anders Härm)

Michel Houellebecq “Elemen­taar­osakesed”

Tõlkinud Indrek Koff. Varrak

Houellebecqile võib vastu vaielda, ent on võimatu eitada tema sisendusjõudu; sotsiaalset, seksuaalset ja intellektuaalset närvi. Ning kahtlemata on ta huvitavaim ja värskeim elavaist Lääne kirjanikest. Houellebecq suudab eksistentsiaal­selt “emmata” peagu kogu tänase läänemaailma probleemistikku. Kes väidab, et Houellebecqi kirjeldatud ihanäljas, võõrandunud ja ilma igasuguste eetikanormideta ühiskonda pole olemas, peidab pea liiva alla.” (Kadri Kõusaar)

Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot”

Ji

Jürgenis peitub poeedi eidos, ta põleb valusa leegiga. Alati on ta erutatud ja aktsioonis, alati ikka tundega laetud, sõnaohter, õrn ja räme. Raamat räägib “Võsareporterit” vaatavast õllejõmmist, rassistist ja kärukeerajast. Ajakajalist tembib poeet osavalt igavikulisega ning lõpetab ootuspärase tõdemusega: “aga armastus ei tulnud Vargamäele”. Juttu on ka luuletajaks olemise õudusest ja süütundest, hälinast ja raevust. Taanilinn Tallinn on Jürgeni ruum ja stiihia, täis noore, poeetilise ja alkoholist üles köetud mehe tugevaid tundeid. (­Kalev Kesküla)

Kaupo Meiel “Eesti elulood”

Ji

Kivisildniku koolkonna paljutõotava liikme Kaupo Meieli raamat on sõnamänguantoloogia. Kõik luuletused töötavad teksti ja selle pealkirja üllataval suhtel. Kõige veetlevamad on need, kus (enamasti laulul põhinev) allusioon monteeritakse kokku sõnamänguga: “Antisemiit / hey / jew” – ol etan, et on viidatud biitlite laulule “Hey, Jude”. Või: “Juut / nats / oota / kostis ta / see aeg / on kiir küll tulema”. Küllap formalistlik ja sisult kergekaaluline, aga vaat kui efektne.

(Kalev Kesküla)

Pierre Bayard “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud”

LR

Elegantne oleks tunnistada, et näe, räägin, aga ei lugenud. Tegelikult on Prantsuse intellektuaal Bayard elegantne ja irooniline ja tabusid purustav. Jutt keerleb tihti ju asjade ümber, millest me midagi ei tea ja mille peale saab heal juhul “Jah-jah, mömm-mömm” öelda.

See raamat mõjub vabastavalt, esitades sellist olukorda normaalsena, selgitades, et ka juhuslike juppide ja kriitika lugemise abil võib vestluses veenvalt ja sisuliselt osaleda, ning andes ka mõningaid peaaegu praktilisi näpunäiteid... (Tõnu Kaalep)

Andrei Hvostov “Võõrad lood”

Tänapäev

Raamatu tagakaanel leiduvas tekstis ütleb autor, et ta kirjutamise ajendiks olid 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas ning “oma” ja “võõra” probleem Eestis. Kõige novellilikum ja kirjanduslikult kandvam on möödunud aasta Tuglase novelliauhinna pälvinud “­Sinised mäed” (raamatus “Sinised mäed I”). Maaliline ülevaade on venelaste võidupäeva tähistamisest Sinimägedes. Auhinnavääriline jutt tõesti.

Aga “võõrus” ei tulene siin mitte ühegi tegelase puhul sellest, et eestlased neid omaks ei võta, vaid pigem sellest, mida võib täheldada baltisaksa kirjanike teostestki – Eesti põlisrahvust pole nende rahvusrühmade jaoks otsekui olemaski. ­(Andres ­Langemets)

Mari Saat “Lasnamäe lunastaja”

Tuum

Eesti kirjanduses haruldane katse kirjutada kristlikku romaani. Ja nagu ikka sel puhul, on venelaste teema möödapääsmatu. Saat on kokku pannud argise sotsiaalrealismi esoteerilis-ortodoksse sümboolikaga, nii et mõlemad tasandid jäävad suhteliselt iseseisvaks. See, mis Mari Saadi esseistlikes tekstides mõjub äratusliku jutlustamisena, leiab romaanis märksa veenvama ja mõjusama väljenduse. Oleks tore, kui see romaan saaks elava mõttevahetuse aineks ja juhataks sisse mõnevõrra tõsisema ajajärgu meie kultuuris. (Märt Väljataga)

Margus Laidre “Dorpat 1558-1707. Linn väe ja vaenu vahel”

Argo

Tegemist pole klassikalise lokaalajalooga, vaid pigem katsega visandada varauusaegse Läänemere piirkonna poliitilist ajalugu Tartu vaate­nurgast. Laidre harutab kõik Tartut tabanud vallutusplaanid, diplomaatilised intriigid ja suurriiklikud ambitsioonid suure hoole ja põhjalikkusega lahti, nii et tihtipeale saab lugeja üksnes imestada tema hea informeerituse üle. “Dorpat 1558–1708” on kokkuvõttes igati õnnestunud näide jutustavast ajaloost, mis velmab suure kaasaelamisjõuga kaugeid aegu ja kadunud kangelasi, tegemata samas mööndusi uuri­mis­töö põhjalikkuses ja teaduslikus viitamises. (Marek Tamm)

---

Teine kümme

Zbigniew Herbert “Valitud luuletused”

Tõlkinud ja kirjastanud Hendrik Lindepuu.

Luule ei saa elada konnatiigis, ta vajab tõlkeid nagu värsket jääd. Herberti internatsionaalne klassitsistlik jahe stiil ei lase isiklikul ja maailmavalul muutuda niiskelt sentimentaalseks. (Märt Väljataga)

fs “al asti ja elus”

Ji

Fs jätkab oma depressiivpoeetilist hõllandust kurbusest, mis “tuleb nagu sitahäda”.

Sisendusjõuline raamat – milles autori resignatsioon saavutab füsioloogilise taseme – täis inetuse ilu. (Kalev ­Kesküla)

Peeter Sauter

“Beibi bluu”

Tuum

Eesti kirjanduse üks rolle on ikka olnud asendada filosoofia puudumist.

Sauteri arutlused mina, keha, tähenduse, aja, võõrandumise, tahte jms üle on sügavad ja valusad, ent – erinevalt näiteks Wittgensteinist – ta oskab ka õigel ajal lõpetada. (Märt Väljataga)

Andres Langemets “Vooder. Luuletusi 2008”

Verb

Veenev kogu, kokkuvõte elatud päevist, filosoofiline luule ilma väsitava abstraktsuseta. Nukker, humoorikas ja ikka maailma üle imestav. (Kalev Kesküla)

Simon Sebag ­Montefiore “Noor Stalin”

Varrak

See on esmaklassiline isiku- ja ajaloouurimus, samas monument hiilgavale arhiivitööle ning tarkusele igast pisemastki vihjetilgast sisu välja destilleerida. Lugesin seda samas nagu põnevat seiklusromaani, mida ei saa enne lõppu lihtsalt käest panna. Eestis pole ühestki meie suurest riigitegelasest midagi ligilähedastki veel kirjutatud. (Harry Liivrand)

Kalju Kruusa “Pilvedgi mindgi ­liigutavadgi”

Koma

Kalju Kruusa on ikka olnud luuletaja, kes mõistab näha väikest ja mõistab näha suurt ja mõistab need mõlemad Vassilissa vääriliseks pikaks patsiks kokku põimida. Ma ei tea, kas see tegelikult ka nii on, aga esimestel lugemistel jättis see raamat väga naljaka mulje. Nii naljaka, et kõva häälega tühjas toas naeru lagistasin. Peaaegu nagu päris Gerald Durrell kohe. (Kätlin Kaldmaa)

Niall Ferguson “Maailmasõda”

Varrak.

Intrigeerivate, kuid ometi võimalike arenguskeemidega konstrueeritud Euroopa 20. sajandi ajalugu, mida kannab autori veendumus Lääne jätkuvast allakäigust. Ühelt poolt suurejooneline kapitalismi kriitika, teisalt suur soov sedasama kodanlikku ühiskonda ning selle liikumapanevaid jõude mõista, seletada, isegi välja vabandada. Aga lugemine eeldab tugevaid taustateadmisi. (Harry Liivrand)

“Eesti kirjandus paguluses XX sajandil”

Toimetanud Piret Kruuspere. Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Kakskümmend aastat kirjutatud Eesti kirjandusloo suurteos, mälestus sellest “kõigest, mis kunagi oli”, monument lõppenud pagulaskirjandusele. Iga viimne kui kirjanik sees, kõigest mõni üksik raamat on välja jäänud. (Kalev Kesküla)

Mart Laar “Eesti Leegion sõnas ja pildis”

Grenader

Väeteenistusse mineku vähenemise ning üleüldise kaitsetahte küsitavaks muutumise päevil on Mart Laari leegioniraamat meie viimane lootus. Kui pole välja panna elusaid sõdureid, jäägem lootma Valhallas olevatele.

Kasutamisjuhend: võta kaks albumit, rebi esimesel tsellofaanpakend katki, hiili Vene tanki juurde, heida see luugist sisse ja oota, kuni tankimeeskond hirmukisaga välja tormab. Vehi kätte jäänud teise albumiga ning ähvarda seal sees olevaid pilte näidata. Seejärel eskordi käed tõstnud Vene sõdurid sõjavangide laagrisse. Juhul, kui on käepärast ka kolmas album, siis aseta see kuulivesti kombel endale särgi alla rinna kaitseks – tibla kuul sellest teosest läbi ei löö. (Andrei Hvostov)

Irja Kass “Kuidas ma lähen”

Varrak

Ka see raamat kuulub raputavate raamatute hulka, mida soovitan tungivalt lugeda kõigil inimestel, kel vahel tuleb ikka tunne, et elu on raske. Saksamaal elav vähki põdev eestlane jutustab heitlikust elust surmaoru veerel ühest keemiaravist teise, kus iga juurde saadud päev, nädal, kuu, viimaks ehk isegi aasta on sulaselge kingitus. Tema elu ainsaks sisuks on saanud meeleheitlik püüd reisida ja maailma näha. Morbiidse teema kiuste on Irja Kassi raamat tegelikult otsast otsani musta huumorit täis ja erakordselt hästi kirjutatud. (Kätlin Kaldmaa)

Veel viisteist raamatut, mida lugemata jättes ei saaks su eelolev aasta olla täiuslik

Valter Heuer, “Male lugu”. Argo
Hando Runnel, “Väravahingede kriuksumist kuulnud”. Ilmamaa
Merle Karusoo, “Kui ruumid on täis”. Varrak
Doris Kareva, “Deka”. Verb
René Guénon, “Nüüdismaailma kriis”. Tõlkinud Haljand Udam.
Johannes Esto Ühing
Lauri Vaska, “Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi”.
Eesti Keele Sihtasutus
Daniel Kehlmann, “Maailma mõõtmine”. Tõlkinud Kristel Kaljund. Atlex
Giacomo Leopardi, “Mõtted”. Tõlkinud Maarja Kangro. LR
Nadežda Mandelštam, “Esimene raamat”. Tõlkinud Vilma Matsov.
Vagabund
Ain Kaalep, “Muusad ja maastikud”. Tänapäev
Andrei Makine, “Ühe elu muusika”. Varrak
Antonia Fraser, “Armastus ja Louis XIV. Naised Päikesekuninga elus”. Argo
Eve Kask & Signe Kivi, “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht”. ­Tänapäev
Asko Künnap, “Su ööd on loetud”. Kirjastanud autor
Raoul Kurvitz, “Attitude. Ülevaade hoiakulisest popkultuurist I”. Valgus