Millised olid tema tegutsemismotiivid, mõttemaailm või sündmuste tegelik kulg, ei ole aga mitte ühegi allika järgi enam kindlalt määratletav. Eesti rahvusromantismi esile kerkides hakati Lembitu ja teiste muistsete kangelaste ümber looma kunstmütoloogiat - eesmärgiga anda Eesti rahvale ajalooline pidepunkt ja enesekindlus. Sumeri kangelaseeposi hakati tõenäoliselt esmalt kirja panema Uus-Sumeri ajastul (21. saj. eKr), kui paarsada aastat Mesopotaamias valitsenud semiitlikud akadlased ja rändhõimud gutilased alistati ja uut impeeriumi loovatel sumeri kuningatel oli tarvidus samastuda iidsete põlissumerlike valitsejatega.

Erinevalt Lembitust ei ole Gilgameši valitsusajast leitud veel ühtki autentset kiilkirjateksti, kus tema nime oleks mainitud. On siiski ebatõenäoline, et tohutu hulk hilisemaid ajalookroonikaid ja eeposi oleks saanud tekkida lihtsalt tühja koha peale. Oletada võib, et Gilgameš oli võimas sõjapealik, kelle teod jätsid kaasaegsetele niivõrd sügava mulje, et temast kujunes prototüüpse kangelase kuju, keda hilisemad valitsejad hakkasid eeskujuks pidama. Eepostes kirjeldatud sündmusi võib aga suures osas pidada kirjandusloomeks, mil reaalse ajalooga vähe pistmist - nagu ka Eesti romaanidel muistsest vabadusvõitlusest.

Lisaks vaenuvägede alistamisele ja deemonite tapmisele otsib noore uljaspeana kirjeldatud kuningas Gilgameš ka igavest elu. Siinkohal tuleb teha väga suurt vahet tänapäevase lääne käsitlusega elu mõtte ja tõe otsimisest. Gilgameš ei otsi igavest elu, ülimat olendit või tõde filosoofilises plaanis, vaid eelkõige vettpidavat lahendust, kuidas pääseda reaalsest kehalisest surmast ja kannatusi täis põrgust. Surma ületamise otsingutele tõukab Gilgameši aga tema lahingupaarilise Enkidu varajane surm, keda ta ei raatsinud enne isegi maha matta, kui tema ninast hakkasid välja kukkuma vaglad.

Linnart Mälli arendatud humanistlike baastekstide kategooriasse võiks ehk juba lugeda sumeri lugulaulu "Gilgameši surm", kus peamiseks motiiviks on Gilgameši dialoog jumalatega, kes selgitavad talle, et surm on inimkonnale sisse programmeeritud sellest hetkest alates, kui lõigatakse läbi lapse nabanöör. See on saatus ehk jumalate tahe, millest ei ole pääsu. Hilisem akadikeelne standardeepos (2. at lõpp eKr), mille on eesti keelde tõlkinud Amar Annus, jutustab ühtse kirjandusliku tervikuna ümber pea kõik sündmused, mida on eraldi kirjeldatud sumerikeelsetes lühieepostes.

Inimliku surma ületamise küsimus tuleb sarnase rõhuasetusega uuesti esile alles teises Lähis-Ida kõrgkultuuris pärast sumereid - Vana Testamendi Iisraelis. Iiobi kannatused, nagu ka muud arutelud inimese olemuse üle, on mitmel puhul äravahetamiseni sarnased tuhandeid aastaid vanemate sumeri kirjanduse motiividega. Lahenduse surma problemaatikale pakub aga alles kristlik õpetus, kus antakse võimalus saavutada see, mis Gilgamešil ebaõnnestus. Ka kristlik mõttemaailm on läbi oma ajaloo tegelenud samade probleemidega, millele panid alguse muistses Sumeris elanud lugulaulude autorid.

Tänapäevasele läänelikule ühiskonnale on ehk eepos Gilgamešist eelkõige homoerootiline action story. Umbes samadel alustel, nagu kunagi Saksamaal taheti iga eeposekangelast (sh Jeesust) kujutada blondi aarjalasena või Nõukogude Venemaal protokommunistina, kes alistab loodusjõud ja võitleb sotsiaalse õigluse nimel. Õhtumaa kultuuri hetkeideaalidele vastavalt on Gilgameš niisiis kosmopoliitne treenitud kehaga võitlev homoseksuaal. Sarnaselt on ka Jeesus Ladina-Ameerika vabastusteoloogias eelkõige arst-ravitseja ja kommunismirüütel. Kuna tänapäeva globaliseeruv maailm liigub üha rohkem rahanduslike ja kaubanduslike teemade väärtustamise suunas, siis võib-olla 100 aasta pärast kujutatakse Gilgameši hoopis globaalse kapitalismi pühakuna. Nimelt tapavad Gilgameš ja Enkidu Liibanoni seedrimetsi kaitsnud deemon Humbaba ja panevad sellega aluse rahvusvahelisele puidukaubandusele Vahemere piirkonna ja Mesopotaamia vahel.

Peeter Espak
Peeter Espak on assüroloog.