Päris kunsti pähe galeriisse riputatud emotikonid: HU? “HU2”
Kui kaugelt alata, siis tundub veider, kui vähe on Eesti popmuusikud omaenese kaubastaatuse kohta midagi arvanud või teada tahtnud. Üks osa neist on ikka teinud kunsti ja tajunud turgu kui madaldavat survet, mis teed tõe ja ajatute väärtuste poole ainult segab. Teine, oportunistlik kildkond pole varjanudki seda, et teeb raha ja tahab meeldida. HU? jällegi oli enam-vähem esimene Eesti bänd, kes algusest peale on tõepoolest imetlenud oma eksistentsi kaunilt särava tarbimisühikuna.
Nüüd tuleb Leslie Laasneri, Bert Prikenfeldi, Hannaliisa Uusma ja teiste uus plaat ja pole jällegi mitte lihtsalt valik (teravmeelseid) helisid, vaid elegantses vormis essee 21. sajandi kapitalismist Eestis. Sellest, kuidas olla müüdav ja võrgutav. Kuidas maskeerida oma tühjusi ja tühistada oma sügavusi. Kuidas olla kalkuleeritud ja külm. Võib öelda, et HU? muusikas ei ole just palju illusioone. Nad teavad täpselt oma väärtust, teavad täpselt oma hinda, ja teavad sedagi, et see on üks ja seesama.
HU? teab, et ta pole odav. Mis sest, et “HU2” on tulvil varjamatuid banaalsusi – riimides, harmooniates, rütmides, siin ja seal lausa esiplaanil. Tähtis on, mis saab edasi, ja sealt tulevad kirevad kõlalised dekoratsioonid oma kõrvamoondustega. “Tähed” oli esimene lugu plaadil, mis mulle meeldis. Kuid mitte oma ballaadile tarviliku emotsionaalse ekspressiivsuse, vaid disaini ülevoolava sädeluse tõttu. “Maa külgetõmbejõud” võiks olla lihtsalt pastoraalne trall linnast pääsemise rõõmudest, kuid kõlab nii, nagu vaataks keegi kosmosest koduplaneedi poole tagasi. “Varas” ei teaks küllap täpselt, milline on armastuse dark side, kui orientaalne foon ja sünge klaverisämpel talle seda ette ei ütleks. Ning loomulikult on meil lubatud ette kujutada, kuivõrd tobe oleks rääkida laulus “UFO jaanitulel” mingis teistmoodi kõneviisis, kui seda on siinne digitaalne robodisko. Sel muusikal pole mulle palju öelda, aga ta teeb midagi. Ja igatahes on see kõik siin heal moel veider – nagu oleks keegi emotikonid ära raaminud ja galeriisse päris kunsti pähe üles riputanud.
Alati võib muidugi väita, et kommertspop ei tohiks olla nõnda enesest teadlik ja “ärkvel” kui HU?. Et tõeliselt peakski ta olema absoluutselt väärtusetu oma loomult. Et ainult siis, ainult tolle tühjusega silmitsi seistes, saakski meiega üldse juhtuda midagi üllatavat, vastupandamatut – midagi, mida pelgalt kriitilise teadmise positsioonilt ümber lükata ei saaks. Kuid siin plaadil leidub sedagi. “Miks ainult mõni asi on nii hea?” (koos Kare Kauksiga) on põhimõtteliselt lihtsalt pehmeks poleeritud 30aastase staažiga europop, kuid tema refrään nõnda kergesti ära ei lähe. Ja ega ma ei lubagi tal minna.
