Kindlasti ei pretendeeri 10. aprillil välja hõigatud aasta tekstiilikunstnik Aet Ollisaar (41) Eesti kõige kuulsama tekstiilika tiitlile. Selles vallas on Signe Kivi ületada üpris võimatu. Ent ometi: Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna professor Aet Ollisaar on karismaatiline isiksus, kelle hea aura tuules purjetavad meelsasti nii tudengid kui ka kolleegid.

Või nagu ütleb ilusti Eesti Tekstiilikunstnike Liidu noor juht Monika Järg: "Tekstiiliosakonnas on ta nagu jumal - isegi üliõpilaste vanemad tulevad ja tänavad ja on õnnelikud, et said teda ­näha ja temaga rääkida (see võib olla naljakas, aga nii on). Ja keskkond on seal viimastel aastatel hästi palju motiveeri­vamaks läinud. Ja see, kuidas Aet meeskonda kokku paneb, on väga positiivne (ma käin seal ise ka korra nädalas)."

Ja miks Ollisaar just nüüd preemia sai? Monika Järg: "No Aet on eriti viimasel aastal olnud tohutu aktiivne, lisaks koolile mitmed oma näitused Eestis ja mujal. Ta on oma vaibatehnika arendanud selliseks, et tehniliselt on see hästi õrn, aga samas võimaldab kiirelt saada hästi jutustavaid, heas mõttes traditsioonilisi teoseid. Nagu ta ise ütleb, on elu seda dikteerinud - lapsed, töö ja siis vajadus ikkagi end loomingus välja elada."

Aet leiabki, et kogu tema elu on üks keeruline ristsõnamõistatus aja ja jõu leidmisest, et teha asju, mida ta südamest teha tahab. Peres (abikaasaks on muide sisearhitekt Jaak Roosi) on neli väikest last, kes tahavad palju tegutseda ja vajavad tähelepanu. "Seetõttu saan PÄRIS OMA ASJA, mis tekstiilikunst minu jaoks on, tihti teha vaid öösiti, kui pere magab," tõdeb Aet, ja meenutab nii küll "oma tuba" ihalevaid kangelannasid, kuid kes, erinevalt Virginia Woolfi naistest, lõpuks ka helgema väljapääsu on leidnud.

Nõmmelt pärit kunstnik jäi Tartusse kunstiülikooli lõpetamise järel üheksakümnendate alguses. "Olin õppinud tekstiiliettevõtte UKU stipendiaadina ja tulin siia Tartu osakonna kunstnikuks-disaineriks. Juhuse tahtel sattusin aga õpetama Tartu Kunstikooli, kus ­haarasin kinni pakutud ­võimalusest koostada tekstiilikunsti õppekava. Olen selles töös leidnud oma kutsumuse. 2000. aastast on siinne tekstiilikunsti eriala üks seitsmest osakonnast, kus saab tekstiilikunsti õppida rakendusliku kõrgharidusena."

Kunstikooli tekstiilikunsti õppekava välja töötades toetus ta just enda kogemusele - mis on oluline ja millest kooli lõpetamise järel puudust tundis. Kui kunstiakadeemia on viimastel aastatel orienteerunud selgelt tekstiilidisainile, siis Tartu seob ennast pigem käsitöö, disaini ja kunstiga. Lisaks tekstiilikunstniku/disaineri kutsele saab spetsialiseeruda ka moekunsti valdkonnale. Rakendusliku kõrgkoolina on pandud rohkem rõhku tööde teostamisele: tehakse koostööd firmadega ja pakutakse võimalust proovida eri tehnikaid. Näiteks hoitakse alal gobeläänvaipade kudumise traditsiooni.

See õppeaasta on olnud rikas ka koostööprojektide poolest: nii on tegeletud Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna tudengitega ühise kollektsiooni loomise ja juba kümnendat korda projekti "Mood. Performance. Tants" korraldamisega Tartu Sadamateatris.

Kas võiks kõneleda siinkohal suisa oma koolkonnast? "Tartu koolkonnast on räägitud meie moetegijate suhtes, kes loovad tekstiilikunstnikuna rõivast materjali kaudu.

Lõpetajatest suundub igal aastal üks-kaks lõpetajat rõivastusega seotud valdkonda. Tuntust on kogunud näiteks Triinu Pungits, Maru, Hanna Korsar... Kuid ka tekstiilitudengite vaibad on näitustel leidnud erialainimestelt positiivse vastukaja. See, et oleme hoidnud piltvaiba loomise oskust õppekavas olulisel kohal, on üks meie osakonna tähtis põhimõte. Vahel on nende tööde iseloomustamisel kasutatud sõnapaari "Tartu koolkond". Milles see konkreetselt seisab, on endal seestpoolt raske öelda. Mina usun nüüdisaegse vaiba elujõusse." Laiemaltki Eesti tekstiilikunsti puhul peab Ollisaar seljataguseks ikka tugevat vaibakunsti traditsiooni, mida alati küll ei tajuta, kuid mis sellest hoolimata on olemas.

Ollisaarele oli südamelähedane ka kureerida tekstiiliosakonna kolmanda kursuse üliõpilaste ja Kuopio Disaini­akadeemia üliõpilaste minitekstiilide näitust "Aeg", mis veebruaris oli ­avatud Tartu Lastekunstikoolis ning mais rändab Kuopio Disainiakadeemia galeriisse: "Ühine ettevalmistus- ja korraldusprotsess, näituse kujundamine on andnud tudengitele häid kogemusi edasisteks projektideks."

Lisaks õpetamisele on Aeda teosed olnud väljas mitmel uhkel näitusel, millest mainiks Kaunase "Textile 05", Tallinna Rakenduskunsti Triennaali, "Asjade seisu", põimevaibarühmituse Vaba Taht ning Tekstiilikunstnike Liidu näitusi, "Maa ja ilma" koos Aino ­Kajaniemiga Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas Tartus.

Pole ime, et ta peab siiski olulisemaks isiknäitusi, kus kunstniku isiklik sõnum vaatajale selgemini välja ­paistab. Kuigi Ollisaare viimane väljapanek oli sel aastal Tamperes, jäi ta ise kõige rohkem rahule 2007. aasta alguses toimunud "Ajastatud unenägudega" Hop-galeriis Tallinnas.

Käekirja poolest seostub Ollisaar "vana hea tekstiilikunstiga" ning on tehnikatest truuks jäänud kudumisele: "Kudumise protsess on pikaldane ja rahulik, algab materjalide valimisest ja lõpeb töö raamilt võtmisega. Vahepealsesse aega võib mahtuda pikemaid ja lühemaid pause, mõtisklusi, emotsioone. See on protsess, mis kulgeb vastavalt ajale ja võimalustele."

Algusaastate tihedad ­gobeläänid on praeguseks asendunud hõredamate läbipaistvate kudumitega, kus üksikud kujundid on pigem abstraktsed kui konkreetselt kujutavad. "Jutustuste sisu ja tagamaad on jäänud alles pealkirjadesse ja minu enda jaoks mõistetavatesse sümbolkujunditesse. Nii on tööde pealkirjade taga lood, mis seotud pere ja lähedastega: "Kullakene", "Elutants", "Puudutus", "Mäng", "Isadepäev"... Mulle on oluline töö emotsioon, see, et töö vaatajat puudutaks. Ma ei armasta väga masendavaid ja raskeid emotsioone," selgitab Aet. "On hea, kui kunst praeguses keerukas ajas suudab olla ka ilus. Usun, et ka valusatest asjadest on parem rääkida läbi positiivse."

Miks eelistada tekstiili kui meediumi, mitte aga "kaasaegsemaid" asju, nagu videot?

Ollisaar: "Olen tekstiilikunstnik selle sõna traditsioonilises mõttes - mulle meeldivad tekstiilmaterjalid oma erinevustes, olen armunud läigetesse ja faktuuridesse kanga pinnal. Materjali lummus sunnib mind ostma vahel lõnga või kangast, ilma et sel hetkel täpselt teakski, milleks neid vaja läheb. See on ilmselt mingi emotsionaalne seotus tekstiilikunstiga, pärineb lapsepõlve käikudest tekstiilikunstnikust vanaema Ellen Hanseni ateljeesse Tallinna Kunstihoones või mälestustest tekstiilinäitustelt. Tekstiili puudutusest. Vajadusest traditsioone jätkata. Sain sellest uuesti aru eelmisel aastal, tehes Eesti Rahva Muuseumiga koostöös filmi Ellen Hanseni loomingust."

Küsimusele aga, miks tarbekunstnikud kultuuripreemiaid ja muidu au ning kuulsust ei pälvi sama tihti nagu Jaan toomikud ja jaan Elkenid, vastab Aet: "Võimalik, et preemiate vähesus on seotud sellega, et tarbekunst on nii igapäevane ja omane, et ei jää otseselt silma. Vähe intriigi ja tase niigi harjumuspäraselt hea. Ja laiemalt ­arutletakse ikka ja jälle selle üle, kas materjaliga seotud kunst on "päris" või lihtsalt üks "heegeldamine"."