Pärlid mustalt turult
Kadrioru kunstimuuseumi näitus “Šedöövri sünd” võlub vaatajat oma kaunite taiestega. Aga paljukest me teame nende kunstitööde päritolu kohta? Baltisakslastelt saadud, arvaks nii mõnigi. Kuid ei, Esimese maailmasõja ja Vabadussõja päevil viisid baltisakslased hulgaliselt neile kuulunud kunstivara Eestist minema. Kadrioru lossi aarded on paljuski pärit hoopis mustalt turult – Venemaalt. Maalt, mis langes revolutsiooni järel kaosesse ja kus raha ei maksnud enam midagi.
Kunst kui valuuta
Tartu rahu avas 1920. aastal Eesti piiri Venemaal elavatele eestlastele, kel nüüd oli võimalus Eestisse ümber asuda ehk opteeruda. Selleks loodi Petrogradi, Moskvasse ja Jamburgi kontroll-opteerimise komisjonid, mille ülesanne oli ümberasujaid aidata, muu hulgas nende varade Eestisse toimetamisel.
Aastast 1921 on säilinud mõned Petrogradi kontroll-opteerimiskomisjoni ruumides tehtud fotod. Neist ühel on jäädvustatud oma järjekorda ootavad inimesed, rikkad ja vaesed läbisegi. Vaene oli lihtsam olla, sest muret, mida hakata peale varandusega, mida kaasa ei saanud võtta, ei olnud. Seevastu rikkail oli peamurdmist küllaga, eriti veel, kui oli vaja kinnisvarast lahti saada. Selle müümine või vahetamine mõne kaasavõetava väärteseme vastu polnud lihtne ülesanne.
Eelistatum variant oligi vahetamine, sest rubla kaotas kiiresti oma väärtust. Kel neid rohkelt oli, pidi kähku midagi püsivamat soetama. “Kõigesuguste kuulujuttude tõttu, nagu saaks lähemal ajal Sovjeti raha Nõukogude valitsuse poolt tühjaks tunnistatud, langeb Sovjeti raha kurs iga päevaga kiiresti allapoole [–]. Et sellest kahjust mööda pääseda, on tarvilik kokku tulnud Sovjeti raha viibimata äratarvitada koha peal reaal-väärtuste ostmiseks,” kirjutati Moskva kontroll-opteerimiskomisjonist Eesti valitsusele.
Mis oli toonasel Venemaal “reaal-väärtus”, konverteeritav valuuta? “Võrdlemisi odava hinnaga võib praegu Venemaal kunsti asju, mööblit, lauanõusid jne. muretseda, kuna hinnaliste metallide ja kivide hinnad kõrgele on kruvitud,” loeme samast. Nii hakkasidki kontroll-opteerimiskomisjonide vahendusel Eestisse voolama Venemaa väärtused. Tiibklaveritest kunstiteosteni välja.
See oli äri, millest ei jäänud maha ei arveid ega muid dokumente. Me ei tea, millal, kellelt või mille vastu üks või teine kunstitöö kontroll-komisjonis arvele võeti. Igatahes saatis Petrogradis tegevuse lõpetanud kontroll-opteerimiskomisjon 1921. aastal Eesti Riigikassale kastid, milles oli kokku 84 maali, nii vene, baltisaksa kui ka Lääne-Euroopa kunstnikelt. See, et need kastid saadeti just Riigikassale, näitas, et tegu oli “reaal-väärtustega”.
Kunstiajaloolase Tiina-Mall Kreemi andmeil ostis osa 84 maalist Riigikassalt välja vabariigi valitsus, enamiku aga 1926. aastal haridusministeerium. Valitsusele läinud tööd hakkasid kaunistama riigivanema residentsi, haridusministeeriumi ostud aga anti üle Eesti kunstimuuseumile. “Enamik neist maalidest on siiani muuseumi väliskunsti kogu uhkuseks,” kinnitab Kreem.
Kalleimad pildid jäid Moskvasse
Samal ajal kui Petrogradi kontroll-opteerimiskomisjoni kaudu omandatud kunstivarad saadeti Eestisse, jäi Moskvas kokku ostetu algul komisjoni kätte, seejärel toimetati vara Eesti saatkonda. Kuna taieste ostuga ei kaasnenud mingeid dokumente, valitses kontroll-opteerimise komisjoni majas paras segadus. Ja see häiris Eesti riigikontrolli. Tallinnast nõuti aru, miks pole vara vastuvõtul vormistatud akte. Paraku puudus riigikontrollil igasugune ettekujutus Venemaa olude kohta.
Miks äri aeti hõlma alt, saab selgeks välisministri selgitusest. “Maksev kord oli tol ajal Venes sarnane, et igasugune ostmine-müümine keelatud oli ja karistatav kuni surma nuhtluseni. Niisugustel asjaoludel ei olnud müüjad nõus mingisuguseid arveid välja andma, liiati veel seaduspäralisi dokumentisi tempelmargi ja allkirjaga.”
Veelgi enam, ka ostjate endi pea kohal varitses oht. “Keegi ei julgenud tscheka alalise järelevalve ja arrestimise pärast, mingisuguseid jälgesid ostu-müügi üle jätta, sest ka ei oldud saatkonnas ja komisjonides liialt julged, et nende ruumid täiesti puutumatud on.”
Miks aga Moskvas asuvaid maale erinevalt Peterburis asunuist Eestisse ei saadetud? Siin jääb nõustuda Kreemi oletusega, et põhjus “võis olla see, et Moskvasse jäi Eesti Vabariigi saatkond”. Nimelt osteti 1922. aastal saatkonnale tsaariaegse vene kirjastaja Dumnovi villa ning kõik varad viidi sinna. Nende eesti, vene ja lääne-euroopa kunstnike teostega kaunistati saatkonna maja seinu.
Ilmselt oli kunsti rohkem, kui seintele mahtus, ja osa taieseid oli saatkonnas aastakümneid lihtsalt ladustatuna. Põhjus oli ka paljude piltide halb seisukord – need olid rebendite, aukude ja värvikadudega.
Lõpetuseks olgu öeldud, et just Moskvast on pärit Kadrioru kunstimuuseumi kõige hinnalisemad teosed – Hieronymus Boschi järgija “Rahavahetajate ja kaubitsejate väljaajamine templist” ning Andrea Vaccaro ateljees sündinud “Simson ja Delila”.
Lambert Jacobsz (1598–1636). “Õhtusöök Emmauses”. Umbes 1630.
Aastal 1930 vahetas Suislepa mõis Lõuna-Viljandimaal omanikke, kes hakkasid end uues kodus sisse seadma ja seda oma vajadustele kohendama. “Vajati ka ust ühe väiksema seasulu jaoks. Kuule, lausus üks, ma just eile nägin, lakas paistab üks nagu olevat, võib-olla sobib. Otsiti redel, mis ulatus parteni. Peatselt prantsatas uks tolmupilve tekitades põrandale.
No kas ma ei ütelnud, et sellest võib asja saada, ongi vana seasulu uks. Läheb vaja luuda, pangega vett ja kaltsu puhastamiseks. Aga oota, see on ju maalitud, mingi pilt peal! Tõmba kaltsuga ettevaatlikult ja vaata, kes sealt keskelt hakkab vastu vahtima!... Kuule, aga see võib veel hea asi olla, sellest võib ehk rahagi saada... Kas sa ikka kavatsed homme õunakoormaga Tartu sõita, pane see naljaviluks peale, äkki...” kirjeldas maali leidmist kunstikoguja Johannes Mikkel, kes ostis selle ühelt Tartu kunstikaupmehelt. Mikkel ise pidas maali Hispaania suurmeistri Diego Velázquezi teoseks.
Hieronymus Boschi (u 1450–1516) lähikondne. “Rahavahetajate ja kaubitsejate väljaajamine templist”
Kadrioru kunstimuuseumis säilitatavast maalist “Rahavahetajate ja kaubitsejate väljaajamine templist” on saanud üks hinnalisemaid taieseid Maarjamaal. Nimelt müüdi hiljuti Londonis Sotheby’se oksjonil 5,4 miljoni krooni eest Kadrioru-maali “õde”.
Kuidas niisugune šedööver Eestisse sattus? Ikka Venemaalt. Pildi soetas Peterburis elades sõjaeelse Eesti kunstimuuseumi direktor Peeter Tauk.
“Tal oli 320 maali ja nende seas väga väärtuslikke. Paljud maalid jäid Peterburgi, kui konsulaat likvideeriti. Ta ei saanud neid maale ära tuua ja saatis need Eesti saatkonda Moskvasse. Seal olid need kaua aega seinal,” teadis kunstikoguja Johannes Mikkel.
Nende maalide hulgas, mis 1955. aastal saadeti endisest Eesti saatkonnast Moskvas siia kunstimuuseumile, oli ka “Rahavahetajate ja kaubitsejate väljaajamine templist” – kahtlemata väärtuslikem Taugi kogu maal, mis praegu Eestis asub.
17. sajandi Napoli maalikoolkonna esindaja Andrea Vaccaro (1600–1670) ateljee.“Simson ja Delila”
1954. aasta veebruaris otsustati, et endises Eesti Vabariigi Moskva saatkonna majas olevad kunstitööd tuuakse Eestisse ning antakse üle kunstimuuseumile, kokku 27 maali ja 4 skulptuuri ning lisaks mitmesuguseid tarbeesemeid. Järgmisel aastal saadetigi tööd Eestisse.
Neist üks märgiti akti mittemidagiütleva pealkirja all “žanr”. Et pilt oli tugevate kahjustustega, jäi see arvele võtmata. Alles kümme aastat hiljem, 1965. aastal, kanti maal – nüüd juba nime all “Simson ja Delila” – kunstimuuseumi varade nimekirja.
Maali põhjalikum uurimine algas alles 2008. aastal. Siis võeti ette ka restaureerimine, millesse kaasati Itaalia spetsialistid, nii nagu itaallaste abi kasutati teose autori otsinguil. Selgus üllatav tõsiasi. Äsja taas Tallinna külastanud Milano Christie’se vanade meistrite osakonna juhataja Marco Riccomini on kindel, et tegemist on kuulsa Andrea Vaccaro ateljee maaliga.
On vägagi võimalik, et “Simson ja Delila” sattus eestlaste kätte just Moskva kontroll-opteerimiskomisjoni vahendusel ning jäi siis aastakümneteks Eesti saatkonda.
Jacob Jordaens (1593–1678). “Püha perekond”. Umbes 1615–16.
Jordaensi maal “Püha perekond”, mida õigustatult peetakse üheks väärtuslikumaks Madalmaade maaliks Eestis, on hea näide Nõukogude okupatsiooni tekitatud mälulüngast. Kui maali eelmine omanik Alar Milk “Püha perekonda” muuseumile 1983. aastal müügiks pakkus, ei tuntud seal šedöövrit enam ära. Seda peeti isegi tundmatu 19. sajandi kunstniku loominguks. Hiljem siiski seoti maal Jordaensi ringi loominguga. Aga mitte meistri endaga.
Ometi oli maal juba 1936. aastal Berliinis kunstioksjonil, ent jäi seal müümata. Maali toonane omanik oli kunstikoguja Jaak Kask, kelle kollektsiooni mitmedki tööd olid pärit Venemaalt. Pärast ebaõnnestunud müüki pani omanik pildi Tallinnas Börsihoones toimunud vanameistrite kunsti näitusele. Kuigi Jordaensi maal on isegi näituse kataloogis ära toodud, vajus ta sellegipoolest unustuse hõlma.
Franz Xaver Winterhalter (1805–1873). “Vürstinna Olimpiada Barjatinskaja portree”. 1863.
Saksa kunstnik Franz Xaver Winterhalter pole tundmatu suurus – tema maalidega on muuhulgas ehitud ka Buckinghami palee. Vürstinna Barjatinskaja aga kuulus 19. sajandi Peterburi kõrgseltskonda. Tema abikaasa vürst Anatoli Barjatinski oli sõjaväelane, kes osales nii Ungari revolutsiooni mahasurumises 1848 kui ka Krimmi sõjas 1853–1856.
Aastal 1863 portreteeris Winterhalter mitut Barjatinski perekonda kuuluvat daami ja nende lapsi. Need perekonnaportreed asusid Barjatinskite suguvõsale kuuluvas Marjino lossis Kurski kubermangus. Lossi viimane omanik vürst Vladimir Barjatinski pages pärast 1917. aasta revolutsiooni Eestisse. Siin elas näitekirjanikuna tegutsenud vürst mõne aasta, emigreerudes seejärel Pariisi.
Kas see algul Marjino lossis asunud Olimpiada portree jõudis Eestisse koos vürst Barjatinskiga või toodi maal aastal 1921 Peterburist, pole teada. Teame vaid seda, et vürstinna portree ostis Kadrioru muuseumile Haridusministeerium aastal 1926.
