INSTALLATSIOONI TIISER: Selleks, et Sofi Aršase teosest “Situatsioonid” aimu saada, tuleb ikka näitusele kohale minna. Fotol detail installatsioonist Kadri Karro

Kevadnäitus

Eesti Kunstnike Liidu 15. aastanäitus. Osaleb 125 kunstnikku, kelle tööd valis ligi 190 kunstniku näitusele esitatud tööde hulgast välja žürii koosseisus Tamara Luuk, Indrek Grigor, Kaarel Eelma, Vano Allsalu, Elin Kard.

Tallinna Kunstihoones 5. juulini 2015.
Kunstihoone galeriis 28. juunini 2015.
Tallinna Linnagaleriis 21. juunini 2015.

Tallinna Kunstihoones toimub traditsiooniline kevadnäitus vankumatult edasi, vaatamata aastaid kestnud kriitikale ja muutunud asjaoludele. Kerge oli vahepeal väita, et kuraatori institutsioon osutub selles formaadis silmakirjalikuks, et Kunstihoone ise on arusaamatu deemonlik paik, et kunstikriitikute põhiprobleem kirjutamisel on leida uusi sõnu ülevaatenäituse vastu jne.

Ent praegu, uue korraldustiimi otsuse tulemusena, on kevadnäitust pigem laiendatud kui kokku tõmmatud. Tööd on väljas kolmel pinnal – Kunstihoones, Kunstihoone galeriis ja Linnagaleriis. Iga kunstnik võis tuua töö(d), valiku tegi žürii, välja pandi igalt kunstnikult enamasti üks ühik (erandeid on vähe). Absoluutse enamiku moodustavad maalid, samas ei ole tegemist Maalijate Liidu üritusega. Seinad on jaotatud enam-vähem ühesuurusteks pindadeks ning kunstnike vahel valitseb mõõdetud võrdsus. Kui käekirja või laadi põhjal ei oska arvata, siis laseb sünniaasta iga nime taga aimata, millise põlvkonnaga on tegemist. Näitusekujundus on üsna asjalik (kujundaja Kaarel Eelma), kellelegi liiga ei tehta ning kedagi esile ka ei tõsteta. Linnagaleriisse astudes tekkis petlik esmamulje, et sinna on koondatud kõige ägedamad tööd, tegelikkuses valitseb kolmel näitusepinnal ühesugune tasakaal ja segaprintsiip.

Sedalaadi näitusest kirjutades tekib alati meetodi küsimus. Olen varasematel aastatel proovinud erinevaid mooduseid, nüüd võiks aluseks võtta “pärliotsimise” meetodi. See keskenduks töödele, millel võiks kirjutaja arvates olla põhjendatud potentsiaali esile tõusta – näiteks kunstniku loomingu kontekstis. Näitusel peab vaatama iga tööd eraldi, mitte kõiki koos näitusetervikuna, ning iga töö ongi erijuhtum, mis dikteerib omad kriteeriumid. Seega tuleb kriteeriume pidevalt vahetada ning iga töö puhul uus hindamisskaala leiutada. Ühtlasi – kuna asi liigub müüginäituse poole – käitub sama loogika alusel ka potentsiaalne ostja. Nii et siinkirjutaja lihtsalt “ostab” oma teksti mingi valiku töid.

Kunstihoones sai mu lemmiknurgaks tagumise saali osa, kus eksponeeritakse mittetallinlasi. Ilmar Kruusamäe maalitud Joel Sanga portree täiendab tema sarja kultuuritegijate üleelusuurustest portreedest, mis muutuvad järjest meisterlikumaks; tema kõrval nongratakad Toomas Kuusing (linoollõige “Me tapsime suure kala” viitega Leonardo da Vinci viimsele õhtusöömaajale, hm) ja Margus Tiitsmaa objekt “Lõimumine” (taas, hm, rahvusküsimus, aga mitte kuigi päevakajalisena). Ja Aleks Kase lihtsakoeline akvarell “Ekskursioon professor Rein Einastoga” jääb silma oma siiruses ja püüdes autoriteeti austada.

Sealsamas boksis on eksponeeritud Sofi Aršase hiljutise suurepärase Hop-galerii isikunäituse kaks tööd, mis on esitatud klaasitehnikate põhise interaktiivse installatsioonina. Selle missioon on tuletada näitusekülastajale meelde pommi, mille otsas maailm istub, hoides aga samas silme ees ilu ja esteetikat kui väärtust. Ka teisel vaatamisel oli töö sama mõjus ja värske kui kevadel Hopis. Võib-olla oli see terve kevadnäituse üks tugevamaid elamusi.

Ajalootelge pidi arvestades jäid kindlalt silma Rein Raamatu “Helilooja Eino Tambergi portree”, maalitud 1965–2014, Tiit Pääsukese kummardus kolleegile “Andres Toltsi 273 pintslit” ning Jaan Elkeni “Käivita uuesti II”, mis viitab tema enda paljureprodutseeritud kajaka maalile uuel ringil ja uuel tähendusväljal. Need kõik on siinkirjutaja silmis muuseumi väärilised maalid.

Linnagaleriis on väljas täiesti kontekstiväline Ludmilla ­Tovstonogova töö pealkirjaga “Nikolai Nikolaitši portfellist”, akadeemik professor Jaan Rossi väga heas tõlkes. Tegemist on tekstipõhise tööga, mida tuleks aeglaselt ja mõttega lugeda, nagu ikka Moskva kontseptualismi. Autentne kabakovlik edasiarendus. See oli näituse teine hea leid, mille juurde pöörduks veel korduvalt tagasi.

Ja nüüd selgub, et ruum on otsas ja ma teen liiga kunstnikele, keda siin ei jõudnud mainida, aga kelle sümpaatsena silma jäänud tööd märkmikus kirjas. Eks siis jällekohtumiseni järgmisel kevadel.