Pärnus, enne uut veeuputust
Maailma lõpp oli käes. Vesi aina voolas merest linna. Aga paanikat polnud, keegi kusagile kabuhirmus ei põgenenud. Ilmselt elanikud teadsid, et nende hoolimatuse ja ükskõiksuse eest pidi see karistus varem või hiljem saabuma. Osa lausa ruttas parke, tänavaid ja platse täitvale veele vastu nagu oleks linna saabunud järjekordne vabastajate armee. Rannapargis voolas juba meri juugendvilla akendest sisse, keegi leidlik nautis vanade tammede alla triivivas hiigelsängis armastuse keelatud vilju. Lahkusin omavoliliselt ametipostilt, sest muulilt tagumikuga lainete tagasi lükkamine oli igasuguse mõtte kaotanud…
Külm higi otsaees, vaatasin unesegaselt tuttavat paberihunnikut, mis linnavolikogust aastatepikku kogunenud. Planeeringud, protestid, vee pealetõmbamised igale eriarvamusele. Miks ei õpi me naabrite "ämbritest"? Soomes ja Rootsis igatsetakse tagasi uuendamistuhinas hävitatud puitmaju, lammutatud ajaloolisi tänavaid. Kas ka meie miljööväärtuslikel linnaosadel, süsteemselt rajatud parkidel, ajaloolistel linnasiluettidel on käes aeg taanduda moe, edevuse ja raha pealetungi ees?
Uus planeerimisseadus väärtustab kultuuriloolisi ja miljööväärtuslikke aspekte. Seadus annab kohalikele omavalitsustele võimaluse küllaltki loominguliselt välja töötada ehitusmäärusi. Ühelt poolt on hea, kui rohkem otsustusi delegeeritakse allapoole, rahvale lähemale. Aga mis siis, kui väikeses vallas pole piisavat ajupotentsiaali, et hiilivat kasuahnust mõistlike planeeringutega ohjata? Mis siis, kui rahakas ja libekeelne ärimees räägib väikevalla või -linna volikogu surnuks lubadustega olulisest investeeringust, uutest töökohtadest, tulubaasi suurenemisest?
Kõige kiiremini ja kuhjaga tasub investeering ära siis, kui looduskaunisse kohta ehitada hotell või kortermaja. Ehk nagu kinnisvaraarendajad teavad, on ostja dreamiks eramu asukohaga "südalinnas paksus metsas merekaldal". Kui planeeringu avalikul väljapanekul selgub, et rahvas keeldub kalliks saanud parki, plaazhi või väljakut eraomanikule loovutamast, proovitakse ära osta mõni kohalik ajakirjanik, kes musta valgeks kirjutab. Kui see ei aita ja rahvas endale kindlaks jääb, siis tuletatakse omavalitsuse poliitilistele juhtidele meelde, kes rahastas viimaseid valimisi…
Tagajärjed on enamasti uputavad. Stiilsetesse miljööväärtuslikesse tänavafrontidesse ehitatud valehambad hammustavad katki väärtusi, mida tänu veneaegsele vaesusele ja esimese-eesti-ajast pärit arhitektide vaimsusele õnnestus alles hoida. Neid pargiansambleid, miljöörikkaid tänavaid hindavad kõrgelt väliskülalised ja polegi nii lihtne selgitada, mis meie võimukoridorides täna toimub …
Et mitte jääda paljalt teoretiseerima, siis kutsun Ekspressi lugejaid pärast Pärnu rannaliival päikese nautimist jalutama Rannaparki, et mõtiskleda seal etenduva draama üle.
Alustuseks on tarvilik teada, et seda iidset puistut asuti istutama üheaegselt Pärnu esimese supelasutuse ehitamisega ehk enam kui 160 aastat tagasi. See oli veel siis, kui Pärnu vanalinn asus saarel, sest linnavalli ümber voolas täisringina vesi. Mereranda minekuks tuli jalutada mööda laiuvat heinamaad, kus pardid mudavanne võtsid. Kui kaitsevallid 19.sajandi teisel poolel vallikraavi tagasi kühveldati, siis otsustati raekojas, et Pärnu peab saama endale samasuguse rohelise vöö kui Berliin, Viin või Pariis. Riiast kutsuti kohale tuntud arhitekt Georg Kuphaldt ja tema projekti järgi juhatas tollane linnapea Oskar Brackmann neljarealise ringpuiestee istutamist. Ringi tänava põlistammede all on tänaseni lahe ja varjuline jalutada. Samas vaimus jätkas 20.sajandi kolmekümnendatel aastatel Pärnu arendamist ka legendaarne linnaarhitekt Olev Siinmaa, kelle kavandite järgi seoti Rannapark vanalinnani ulatuvate alleedega ning istutati park Rannahotellist veel kvartali võrra itta. Ja kui poleks maailmasõda vahele tulnud, oleks Siinmaa idee jõuda kaarega Tammsaare puiesteeni välja samuti ellu viidud. Või oleks Siinmaa äkki ümber mõelnud ja rihtinud Rannapuiestee paralleelselt merega edasi, et kujundada Pärnule atraktiivne promenaad?
Jalutuskäiku soovitan alustada mööda Seedri tänavat. Selle projekteerimisel nägi arhitekt Siinmaa ette hoonestuse ainult tänava põhjaküljele ja lõunapoolne külg noorte seedritega pidi avaakordina juhatama liigirikkasse parki.
Nõukogude ajal alanud pealetung Rannapargile (Seedri tänava lõunakülg hoonestati pansionaatide ning sanatooriumiga Tervis) jätkub eriti jõulisel moel täna. Arhitekt Kalle Vellevoogi poolt prominentsetele ärimeestele projekteeritud kaunid neofunktsionalistlikud villad on kindlasti ehteks linnale, kuid samas toovad Pärnusse täiesti uue ideoloogia, mis pöörab selja avalikule ruumile. Seedri tänava poolses küljes puuduvad majadel aknad, raudaia taga võime näha vaid graazhide uksi, millest mahuvad sisse eriti laiad limusiinid. See on ere näide arhitekti painutamisest tellija tahtele, kes soovib endale luua linnaruumis maksimaalset privaatsust. Nii Seedri kui Remmelga tänaval on villade omanikud ehitanud betoon-ja raudaiad piki kõnniteed nii huvitavalt, et üks pool avalikust puiesteest jääb krundi sisse. Seal aga valitseb juba omaniku tahe ehk vajadusel mootorsaag. Ärimees Andres Kogerile kuuluval krundil ongi juba üks rida seitsmekümneaastasi pihlakaid langetatud…
Jätkates jalutuskäiku mööda parki on, mida tõeliselt nautida. Rein Kilgi valduses olev läbipaistva aiaga Ammende villa ning Mere puiestee äärsed tsaariaegsed puitvillad räägivad selget keelt nende omanike austusest ajaloo ilu vastu. Seda ilu toetavad pargi vahetusse lähedusse oma suvekodud rajanud ärimehed Cardo Remmel, Toomas Sildmäe, Enn Veskimägi, Mart Kutsar, Viktor Siilats jpt., kes stiilipuhtalt restaureeritud villadega hoiavad kuurortlinna identiteeti. Pärnu Rannapargi olemuse ja sõnumi lugemiseks on tähtis märgata, kuidas inglise tüüpi vabahaljastuse sisse on paigutatud valitud arhitektuuripärlid. Ühtlane rütm park – loss – park – loss jätkub kuni Ranna puiestee ja Side tänava ristmikuni, kus hiiglasliku vesilõbustuskeskuse ja hotelli ehitusega algab 21.sajand. See uus kaheksakorruseline ja Pärnu mastaapide jaoks hiigelhoone tuletab meelde linnavalitsusele ning –volikogule, et ilma avaliku arhitektuurikonkursita ning linna mahulise maketita pole võimalik adekvaatseid otsuseid langetada. Ja paneb eriti tõsiselt mõtlema vajaduse üle säilitada olemasolev ajalooline pargiansambel temale ainuomases mahus ja rütmis.
Kahjuks on aga erinevaid trikke kasutades üht-teist selles tervikansamblis juba rikutud. Arhitektide Wolffeldti, Nürnbergi ja Siinmaa projekteeritud historitsistliku Mudaravila (1927) külge ehitati veneajal vulgaarsed abihooned ning kogu ravikorpus piirati kõrge müüri taha justkui oleks tegemist vanglaga. Selle asemel, et need ajast ja arust lisandid lammutada ning taastada arhitektide poolt stiilselt lahendatud vaade Mudaravilale mere suunalt, ripub ehitusmälestise kohal Damoklese mõõk ehk kavandatav juurdeehitus mitmekordse hotelli (arhitekt Jüri Soolep) näol. Need, kes ühe ülalkirjeldatud hiiliva skeemi järgi detailplaneeringu läbi surusid, õigustasid end vajadusega Mudaravilale merepoolne fassaad ehitada. Selle mõttekäigu järgi tuleks meile kõigil kirurgi poole pöörduda ning paluda kuklasse teine nägu opereerida…
Mudaravila ja Rannahoone vahelistesse liivaluidetesse kerkis hiljuti plekist kolmekordne suvekohvik (arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal, tellija Lauri Laubre), mis oma materjali ajutisusega meenutab paradoksi, et just ajutised ehitused kipuvad põlistuma. Pärnu plekist “arhitektuuriteose” sünniskeem algas ajutisest putkast, mille kohale bluffiti kuuekordne hotell. Kuna aga avalikkus ajas end ettearvatult tagajalgadele ning Keskkonnaministeerium ei nõustunud kaitsealusesse liivaluitesse ehitusluba andma, siis sai investeerija oma tahtmise näilise tagasitõmbumise teel.
Millist taktikat kavatseb rakendada Ühispanga tütarfirma Croneland Siinmaa kahe meistriteose Rannahoone (1938) ja Rannahotelli (koostöös Anton Soansiga, 1937) vahele kavandatava arhitekt Ilmar Klammeri hoburauakujulise hotelli läbisurumiseks, pole veel teada. Lõpplahing seisab ees ja see ei saa olema kerge, sest mitmed avaliku elu tegelased on juba protesteerinud selle Rannapargi osa tihendamise vastu.
Nii on Pärnu linnavolikogu raske otsuse ees – kas tulla vastu linnale soodsaid laene andva panga soovile ehitada Siinmaa tervikansamblisse täiesti uus element, mis jätab laste mänguväljaku koos Siinmaa paviljoniga hotelli põhjaseina taha ja oma uute mahtudega rikub ära Siinmaa suurepärase tervikansambli või piirduda ainult ajalooliste, Siinmaa enese poolt projekteeritud riietuspalviljonide taastamisega?
Ka Rannahotellist idas on kired kuumad. Marcel Vihmannile kuuluv firma Balterex tahab lammutamisele kuuluva solaariumi asemele ehitada hotelli. Selle kaugus rahvusvaheliselt tunnustatud ehitusmälestisest Rannahotellist on täpselt 50 meetrit, juriidiliselt oleks asi nagu korras, sest nii lubab ka muinsuskaitseseadus. Paraku on aga tegemist ühiskondliku maaga, kus asub liigirikas kaitsealune park ning volikogul puudub kohustus varasemate linnaisade poolt investorile antud salalubaduse täitmiseks...
Metalliärimees Viktor Levada on Rannapargi vallutamisel raudteeomanikust Vihmannist tubli sammu ette jõudnud – temal õnnestus ligi kümne miljoni krooni eest osta Eesti riigi käest 1,6 hektarit kaitsaluse Rannapargi idaosast ning sinna tahab ta ehitada neli kortermaja. Ärimehe loogika on lihtne ja aritmeetiline – kui kõik sadakond korterit tulevad merevaatega, siis saab igale müügitehingule kopsaka summa otsa lükata.
Samas leidub ettevõtjaid, kes tulevad uue eetika ja puhta südametunnistusega. Pärnu oma kinnisvaraarendaja Andres Sutt ostis Mai elurajooni ja mere vaheliselt lauskmaalt viis noort metsa väikeelamute rajamiseks. Kui aga hiljem selgus, et tegemist on 1976.aastal Pärnu köigi keskkoolide abiturientide istutatud tammehiiega, siis pöördus investor kirjalikult linnavalitsuse poole sooviga talle samas piirkonnas asendusmaa leida. Linnavalitsus ja volikogu ei tulnud kahjuks heausksele arendajale vastu ning algatas ikkagi detailplaneeringu, mis sunnib investorit 461 kaharat kultuuriloolist tamme andma majaomanike meelevalla alla. Ja jälle luuakse situatsioon nagu ülalkirjeldatud loos Seedri-Remmelga tänava ristmikul. Miks ei tahtnud volikogu mõne-hääleline enamus, et viisil hundid- söönud- lambad-terved jääks tammik edasi avalikuks pargks? Kas ainult seetõttu, et pärast Eesti Vabariigi taaskehtestamist seda tammesalu pole enam hooldatud ning nii saaks häbist selg-ees välja tulla? Kas ei leidu meil enam ametnikke, kes tahaks vaeva näha tülika maa-asendamise tehinguga? Või on äkki on sellise pretsedendi tekitamine ohtlik neile, kes igal sammul tahavad madaldada avaliku arvamuse tähtsust ja tähendust?
Pärnus nagu teisteski Eestimaa linnades on piisavalt ruumi uusehitusteks. Siiani vaatavad nii päris- kui suvepealinnas vastu augud linnaruumis, mille autoriteks on viimane sõda või nõukogulik ehituspoliitika. Pärnus kisendavad plaazh ja rannapromenaad pikendamise järele itta. Sinna, kus sovjeediaegse paneelmagala ja mereranna vahel laiub eikellegimaa, kus roostik ja prügila on sünonüümid. Miks siis on vaja linnaruumi loova arendamise asemel tungida olemasolevatesse väärtuslikesse struktuuridesse ning neid tihendamisega hävitada?
Kes söandab vastata sellele valusale küsimusele?
Tänases Eestis on minu jaoks eriti hirmuäratav mõttelaad, mis tallab julmalt jalge alla igasuguse avaliku huvi. Linnade planeerimine ei toimu mitte üldsuse soovide ja loogika, vaid investorite rahapaki diktaadi alusel. Kui Marx ütles, et eraomandus on “püha”, siis tarvitas klassik jutumärke. Meil on jutumärgid kõrvale jäetud. Kas tõesti tähendab see seda, et oleme sisenenud ajastusse, mil avalikud huvid pevad taanduma raha- ja võimuhuvide ees?
Riigikogu Muinsuskaitse Ühenduse kümmekond liiget tegid maikuus reisi Viljandi- ja Pärnumaa kõige kuumematele objektidele ning arvavad, et meie riik peab tõsisemalt hakkama rahastama Muinsuskaitseameti tegevust. Mis puutub aga Pärnu Rannaparki, siis arvame meie, rahvaasemikest muinsuskaitsjad, et selle esitamiseks UNESCO kultuurimälestiste nimekirja on aeg täiesti küps. Enne seda sammu aga tasuks mõelda mida saaksime kodutööna ära teha. Kas mitte köigepealt Pärnu linna üldplaneeringut täita ning Rannahoone, Kuursaal ja hotell "Vasa" (1938, arhitekt Nürnberg, praegu taastusravikeskus "Sõprus") ehitusmälestiste nimekirja kanda? Ja Pärnu Rannapark koos seal asuvate ehituskunsti pärlitega muinsuskaitselaks kuulutada? Ei, mitte selleks, et seal elu peatada. Pigem selleks, et loodud väärtusi hoida ning harmooniliselt arendada.
Huvitav, mida arvavad sellest ideest need rahamehed, kes on valmis kogu pargi erastama? Ja kas tõesti jõuavad nad sellega ühelepoole enne järgmist veeuputust?
Mark Soosaar on Riigikogu muinsuskaitse ühenduse aseesimees ja Pärnu linnavolikogu planeerimiskomisjoni esimees
Ees ootavad suured muudatused
Pärnu linnaarhitekt Ülar Saar arvab, et elu rannapargis ei saa päriselt seisma panna.
Olen Pärnu linnaarhitekt olnud alles kuu aega ja ei valda Rannapargi temaatikat kahtlemata veel nii hästi kui Mark Soosaar. Temaga tuleb kindlasti paljuski nõustuda. Probleemid on olemas, surve Rannapargile on tugev ja ees ootavad suured muudatused. Viimane kümme aastat on Rannapargi välimuse kohati üsna armetuks muutnud, rannateenindus baseerub telkidel ja välikäimlatel. Seetõttu arvan, et ehitustegevust ei saa päriselt seisma panna.
Seedri tänava villade kohal oli veel hiljuti suvehotell, mis lammutati ja selle asemele ehitati juba tunduvalt suuremas mahus elamud. Detailplaneeringus jäid kehtima nõukogudeaegsed krundipiirid ja kruntide sisse seega ka pool puiesteed. Hiljem, ehituse projekteerimisel polnud omanikud nõus puid piirdest väljapoole jätma. Hoonete arhitektuuri kohta ei tahaks küll halba öelda, hooned iseenesest on ühed parimatest Pärnu viimaste aastate elamuarhitektuuris. Pigem on probleemiks kõrged piirded, mis puiesteed poolitanud on ja varjavad vaadet hoonetele ning samuti planeeringu liigne tihedus.
Siinmaa Rannahoone pikendusena duššidele-garderoobidele lisaks planeeritav hoone on suhteliselt väike kolmekorruseline konverentshotell, mis peaks meelitama külastama Pärnut ka väljaspool suvehooaega. Hotell on planeeritud lagunevate betoonväljakute kohale, mis tekkisid randa seitse aastat tagasi pärast varisemisohtlike 1960-aastate rannapaviljonide lammutamist. Planeeringus on enam poleemikat tekitanud hotelli parklad.
Parim lahendus oleks kindlasti Rannahoone taastamine algsel kujul, mis ka tehniliselt oleks suhteliselt lihtne, sest säilinud isegi omaaegsed tööjoonised. Kuid hetkel ei ole sellele ideele finantseerijat ja probleeme on ka väljakujunenud omandisuhete muutmisega. Edasiste vaidluste ajal säiliks aga sama olukord, mis viimane seitse aastat. Suvitajate arvu silmas pidades ei piisaks ka 1930-aastate rannahoone mahust, lähiaastatel oleks vaja rajada veel paar samas mahus rannateeninduse hoonet.
Mudaravila taha ei sobi kindlasti sellest kõrgem ehitis, kuid kehtivas detailplaneeringus on ette nähtud kahekorruseline hoone.
Kaheksakorruseline veekeskus aga jääb mainitud hoonetest nii palju eemale ja külgneb viiekorruseliste elamutega et mind see ei häiri. Olen kuulnud selle arhitektuuri kohta juba ka kiidusõnu.
Lisaks ajaloolisele Rannapargile ja supelrannale peab Pärnu hakkama planeerima ka selle laiendust idasuunas. Seal laiub Pärnu “Lasnamäe”, mis merelt paistab kui hall müür. Selle ala ja mere vahele võiks rajada ka mitut masti kõrghooneid, mis ajalooliste ehitiste kõrval kohatud, kuid looksid linnale panoraami merelt. Planeerimine võiks olla ka senisest tunduvalt avalikum, et vältida vigu ja linlaste umbusku Pärnu arengu ning uusehitiste suhtes.
