Lahkusin ürituselt segaste tunnetega - nagu ilmselt paljud. Ühelt poolt oli nähtu nii hull, et suutis inspireerida. Nongrata koolkonnast võrsunud "sulelised ja karvased" on lihtsalt suurmeistrid looma tugevaid visuaalseid kujundeid ning panema neid toimima. Sa ei saa lõpuni aru, mida nad teevad, samas suudavad nad tähelepanu niivõrd osavalt vangistada, et aju aktiveerub ainuüksi ärritusest, et ta ei saa millestki aru, ning kõigele lisandub mingi spetsiifiline huumor, mis nende introvertset tegevust ja riietust ja loogikat saadab. Mul on nende hulgas omad lemmikud.

Kolmandas vaatuses toimus midagi enneolematut. Siin-seal on seda nimetatud lausa sõjaks. Lavale tuli RAM (rõõmustasin, et mu lapsepõlve aegne Gustav Ernesaksa kuulsusrikas meeskoor ennast ilmutas) ning laulis vastavalt eeskavale Arnold Schönbergi meeskoorilaule. Kui noor südikas dirigent Mihhail Gerts teatas, et Schönberg on modernistliku muusika tipp ja nüüd tuleb tema loo "Ellujäänu Varssavist" Eesti esmaettekanne, alustas performance'it hoopis rühmitus C.n.o.P.t., see seisnes tühjade viinapudelite virutamises üksteisele vastu lagipähe kinnitatud telliskivi. Performance kordas loomeliitude uusaastapeo odavat skandaali. Seekordses versioonis ütles dirigendil õigusega närv üles ja RAM lahkus lavalt nagu üks mees.

Ajaloo tragöödiad korduvad farsina, ütleb Marx. 1919. aastal korraldasid noored Pallase kunstnikud Vanemuises lapsikuvõitu skandaali sellega, et loopisid mune jms põhjamaade esitantsijapaari Gabriel-Grippenbergi pihta, mis tekitas tantsijannale sügava hingetrauma. Publiku seas istunud Vabadussõja mehed tuuseldasid Ado Vabbe korralikult läbi ning asjale järgnes arveteõiendamine meedias. Pärnus aga ei sunnitud C.n.o.P.t-i poisse isegi põrandat pühkima!

Pärnu "sõda" näitab, et muusikute ja kunstnike subkultuurid ei suuda vastastikku kokku leppida. RAM oleks ju võinud mõne sobivama repertuaariga kunstnikele natukene "tausta" laulda ning seejärel kunstnikud Schönbergile ja RAMile au anda ning vait olla. Otsustati ju ometi ühisüritusel koos esineda. Nüüd ei teagi, keda laita või kiita.