. iStockphoto

Vaibad on väga meestekeskne ala: kalleid vaipu koovad reeglina mehed, vaibakaubanduses tegutsevad mehed ning ostuotsuse tegijad on, sõltumata riigist, tavaliselt mehed. Vaiba kvaliteedi eest vastutab tootja (ehk suguvõsa) oma nimega.

Parim koht vaibakunstiga tutvumiseks peale Iraani on ka tänapäeval Omaan. Omaanist on kujunenud regiooni vaibakaubanduse keskus, sest sealsed ülikud on vaipu ostnud läbi sajandite, ning tänapäeva kasvav rikkus kasvatab nõudlust.

Minu huvi vaipade vastu sai alguse sellest, kui nägin katari pulmapeol peigmehele kingitud suurt siidvaipa. Mulle imponeeris, et peigmees eelistas vaipa teisele levinud kingitusele – valgele Land Cruiserile. Lisaks on vaibad heaks vahelduseks minu argi­päevale, mis kooneb gaasijuhtmetest ja naftast.

Pärsia vaibad – ehk vaibad, mis on valmistatud Pärsia aladel või teistes riikides Pärsia mustrite järgi ja klassikaliste meetoditega – on kunsti­teosed, mis muudavad araabia riigid pehmeks ja külalislahkeks. Külalistoas ehk majlis’es on põrandal ja seintel sageli peened vaibad, millest mõned üle saja aasta vanad.

Pärsia vaipade ajalugu

Allikad mainivad Aleksander Suure vaimustust, kui ta nägi Pärsias rikkalikke vaipu. Vanim tänapäevani säilinud vaip leiti 1949. aastal toimunud väljakaevamistel Altai mägedes. Selle suure, sküüdi printsi hauast leitud vaiba vanuseks määrati üle 2500 aasta. Kuna vaip on peene mustriga ja detailirohke, oletatakse selle põhjal Pärsia vaibakunsti vanuseks üle 3000 aasta.

Ajaloolised vaibatööstuse piirkonnad on Pärsia (Iraan) ja selle provints Aserbaidžaan, Iraak, Kesk-Aasia, Kaukaasia, Türgi, Pakistan, India (Kashmir), Nepal ning Tiibet. Pärsia on nn klassikalise vaibakunsti keskuseks ning teised tootjad kasutavad Pärsia tehnoloogiat.

Vaibakunsti ja -tootmise põhjuseks oli Pärsia alade rikkus ning kõrge arengutase. Viljakas pinnas ja arenenud põllumajandus soodustasid majanduskeskkonna teket, kus otseselt põllumajandusega tegeles üsna väike osa elanikest. Põllu­majanduses mittetegev tööjõud valmistas tarbeesemeid ja luksuskaupu, samuti tegeles kaubandusega.

Kõrge linnastumise tase ning linnadesse koondunud ülikud olid sobivaks turuks toodetele, mille valmistamiseks kulus ühe inimese mitme aasta töö. Islami levik tekitas vaipadele ka uue kasutusvaldkonna – mošeed. Vaipu kasutati väärikuse ja tähtsuse kuvamiseks. Neid võeti kaasa aastaid kestnud sõjakäikudele, et nende abil luua telkidesse paleelik meeleolu.

Pikk ja kallis tootmisprotsess

Vaipade tootmine nagu ka teiste pika tootmisprotsessiga esemete valmistamine (paleed, freskod, laevad jne) eeldab tugevat keskvõimu ja stabiilsust. Arvestades, et vaiba tellimisest kuni valmimiseni võib kuluda kaks kuni kolm aastat, vajavad vaibakudujad vahefinantseerimist ning garantiid, et vaibal on selle valmimisel ka ostja olemas.

Tänapäeval on Iraan (mille süda on piirkond Farsi ehk Pärsia) maailma suurim vaibatootja, valmistades üle poole maailma käsitöövaipadest. Vaibad on Iraani suurim ekspordiartikkel ning aastas koovad hinnanguliselt 1,2 miljonit vaibakudujat 5 miljonit ruutmeetrit vaipa. Iraani riik on üritanud luua kvaliteedimärgistuse süsteemi (nagu on Prantsuse veinidel), et eristada Iraani päritolu vaipu teiste (sageli odavamate) piirkondade vaipadest.

Villane vaip ja siidvaip

Vaipade kudumiseks kasutatavad materjalid on siid, vill, puuvill. Vaiba põhja ehk maatriksi loomiseks kasutatakse puuvilla või siidi. Alusmaterjali sammu tihedus määrab ka vaiba tiheduse.

Kootav vaip on kas raamil maas või seinal. Kudujale on rasked mõlemad tööasendid. Vaipa jaksab kududa 5–6 tundi päevas. Pidev pikemalt töötamine kahjustab põlvi, kaela ja selga. Vaipu koovad nii mehed kui ka naised (mehed koovad reeglina kallemaid vaipu) ning keeruliste mustrite kudumiseks on vaja kõrvale instruktorit, kes sammhaaval annab ette kasutatava niidi värvi ja mustrisammu.

Villaste vaipade kudumine on vana traditsioon ning keerukas villa iseärasuse ja kareduse tõttu. Tihedad ja peened villased vaibad on kõrge hinnaklassiga ning erinevalt siidvaipadest on neid ka hea pildistada, sest nad ei peegelda valgust. Hea villane vaip nõuab väga kvaliteetset peenvilla ning on tõeline kestvuskaup elueaga 50–100 aastat.

Siidvaibad on käsitöövaipade kõrgklass. Selgete värvidega säravad, vastupidavad ja painduvad siidvaibad on ehteks igale ruumile. Siidvaipadel on põhjaks kas puuvill või siid. Siidpõhjaga vaibad on õhemad ja kallimad. Nende elueaks hinnatakse 100–150 aastat. Lihtsa puhastamise ning värvide püsivuse tõttu kutsutakse vaipu „kingituseks laste­lastele”. Pärsia maades on vaip ka traditsiooniliseks pulmakingiks või kingiks uue kodu puhul.

Vaiba kvaliteet sõltub sõlmede arvust

Vaiba kvaliteeti saab hinnata sõlmede arvu ja koe ühtluse järgi. Tihedama vaiba saamiseks kasutatakse peenemat niiti ning vaip on voogavam ja ühtlasem. Kvaliteetsed vaibad algavad alates 600 sõlmest ruuttolli kohta (u 10 x 11 sõlme ruutsentimeetril). 900–1500 sõlme ruuttollil on juba väga kõrge tasemega vaibad ning ka hind kujuneb vastavalt. Üle 1500 sõlme ruuttollil on tippteosed ning leivad tänapäeval koha tõeliselt jõukate kodudes.

Sageli on vaiba sisse kootud ka väike viga, mis on nähtav vaid pealispinnal. Vea kudumist kasutavad vanad vaibaperekonnad ning selle põhjenduseks on veendumus, et vaid Allahi loodu saab olla täiuslik.

Hea kuduja koob päevas keskmiselt 10 000 sõlme, s.o 900sõlmelise tihedusega vaiba puhul umbes iPhone’i suuruse ala. Klassikalise 1,2 x 1,8 m vaiba kudumine võtab aega aasta jagu.

Vaipade kudumiseks kasutatakse Türgi või Pärsia sõlme. Pärsia sõlme tegemine nõuab paremat oskust ning tulemuseks on ühtlasem vaip suurema sõlmedearvuga. Türgi sõlme kasutatakse odavamate ja nn etno­vaipade kudumiseks.

Vaiba muster reedab päritolu

Värvide rohkus ja mustri tihedus nõuab vastavalt ka enam tööd ning suuremat toormevalikut, seetõttu on kallimad vaibad väga detailse mustriga. Vaipu klassifitseeritakse valmistamise piirkonna ja ornamendi järgi.

„Aia” mustriga vaibad (foto 1) pärinevad Iraanist Tabrizi piirkonnast (või on kootud Tabrizi mustri järgi). Need koosnevad ruutudest, millest igaühes „kasvab” puu või lill. Aiakestevaheline ala sümboliseerib niisutuskanaleid. Aia-vaibad sobivad hästi kodudesse, sest igasse aiakesse saab mõttes puhkama minna.

Lilleornament (foto 2) on levinud kõikides vaibakudumise piirkondades. Lisaks on levinud mošee- ehk lambivaibad (foto 3), kus on kujutatud õlilampi ning mis sobivad ka usutalitustega ruumidesse. Omaani sultani paleed on vaibatootjate suured kliendid ning sinna tellitakse vaipu kolm-neli aastat ette, saamaks sobiva mustriga suuri peeneid vaipu, näiteks 20 ühesugust korraga.

Tõeliselt huvitavad, kuid interjööriga raskesti kohandatavad on joonistustega vaibad (foto 4), mis kujutavad tavaliselt jahistseene ning mille traditsioon ulatub tagasi islami-­eelsesse aega.

Vaiba valimisel tuleb arvestada, millisesse suunda vaip avaneb. Näiteks aiamustriga vaibad avanevad otstesse, sümmeetrilised lille­ornamendiga vaibad on aga hästi vaadeldavad igast küljest.

Vaibakaubanduse tänapäev

Tänapäeval on vaibaäri ja müük suguvõsade ning suguvõsa­liitude käes – nagu Skandinaavias levinud tootjate kooperatiivide puhul. See on vajalik, sest vaipade tootmine on väga ressursimahukas. Pikk tootmistsükkel, tooraine hind, vajadus maksta vaibakudujale töö eest jooksvalt ning kaupluste pidamine (suures vaibakaupluses võib korraga olla miljonite dollarite eest vaipu) nõuab, et süsteemis oleks eri hinnangutel 5–10 miljoni dollari eest vahendeid.

Vaibakudujal puudub võimalus üksi tegutseda, sest ta ei saa endale võtta riski töötada 1–2 aastat vaiba kallal, mida ei saa müüa. Riskide hajutamine on muutnud vaibatööstuse ja -kaubanduse alaks, mis võimaldab peredel teenida põllupidamise juures lisaraha ning koolitada lapsi. Kuna kooperatiivid on suguvõsade käes, on tagatud kasumi jagamine ning suurem heaolu koos­tegutsemise ja spetsialiseerumise teel.

Vaibad nagu käekelladki on ala, kus tööstuslik tootmine ei ähvarda klassikalist käsitööd. Vastupidi, kogu maailmas kasvav jõukate klass soovib osta traditsioonilisi käsitöövaipu, mis ehivad kaunist kodu.