MEIGIVÄRK: Kohalikud mehed noorpõlve juuksepahmast valmistatud mütsidega. MIRJE PANKSEPP

Paapua Uus-Guinea (PNG) on saareriik Uus-Guinea saarel, mida jagatakse Indoneesia Irian Jaya piirkonnaga. PNGs on kasutusel 867 keelt pluss pidžin ja inglise keel, kuigi seal elab vaid 5,7 miljonit elanikku. Kahtlemata on PNG sihtkoht hard-core-seikluseotsijatele.
Meie lend Cairnsist Port Moresbysse kestis 1,5 tundi. Ilus ilm, lennukiaknast paistev Suur Korallrahu, söögiks pakutud väike võileib, suur vein ning suured ja kohmakad pleekinud kitlites stjuardessid tegid reisi alguse eriliselt lõbusaks. Highlandsi osariikides, kuhu meie reis meid esmalt viis, olid igapäevaelu korralduses olulised kolm peamist väärtust – prestiiž, sead ja aiamaa. Mägismaal elab igas külas eri hõim, kel peaaegu alati on omavahel lahendada mõni probleem. See lahendamine käib tänini sõjaga, mistõttu külade ja onnide ümber on kaevatud kaitsekraave ja valle ning mehed valmistuvad kogu elu sõjaks, meisterdades odasid, vibusid ja nooli. Nooleotsteks on, nagu vanasti, surnud esivanemate luude tükid, et esivanema vaim noole otsemat teed vaenlase kehasse juhiks. Sõdu peetakse peamiselt sigade pärast.

Iga mees üritab endale võtta niipalju naisi kui vähegi võimalik. Võimalikkus sõltub majanduslikust seisust ja prestiižist ning majanduslikku seisu ilmestab vaid üks näitaja – sigade arv. Naisi aga on tarvis ainult ühel eesmärgil – et need sünnitaks poeglapsi. Mida rohkem naisi, seda suurem on tõenäosus rohkem poegasid saada ja seda suurem on sõjavägi.
Pärast lennukist väljumist Mount Hagenis sattusime kohe habetunud mustade nägude ­keskele, kes kõik olid tulnud lennujaama lennuki ­saabumist jälgi­ma. Kuna turism ei ole PNGs veel esimesi sammegi astunud, ei ole ka hotellimajandus arenenud. Määrdunud seintega, laes aeglaselt tiire tehes kriuksuva ja putukatest tulvil ventilaatori, trellitatud akna ja hallikaskollaka jumega voodipesuga urka eest küsitakse süüdimatult 200 USDd.
2007. aasta juunis toimuvate valimiste tõttu oli riigis eriolukord ning teed ja külad olid politsei valve all. Meile lubati hotellis, et kõige ohtlikum teelõik Mt Hagen - Mendi tõenäoliselt sujub probleemivabalt. See kõlas julgustavalt, kuna just sel teelõigul on toimunud kõige rohkem röövimisi, tapmisi ja vägivalda valgete suhtes. Kolm tundi turul PMVga (Public Motorized Vehicle e motoriseeritud ühissõiduk) ringi tiirutamist ning “Mendi-Mendi” karjumist ja sõit võiski alata.
Rahvas näris lakkamatult kärtspunast ­roppust, mida nad osava lirtsatusega hammaste vahelt välja sülgasid. Just nagu meie mõtteid lugenuna koputas mu seljataga sõitev kaasreisija mulle õlale ja hakkas veripunaste hammaste välkudes seletama, millega tegu. Tegu oli beetliga – see on kergelt ergutava toimega pähkel, mida näritakse koos daka (beetlipipra lehe) ja laimihappega, kuni see suus punaseks muutub. Linnatänavad ja külateed on süljelarakatest ühtlaselt punased ja libedad.
Pisut enne Mendit seisis tee ääres katkise kummiga PMV, kus kogu kastitäis reisijaid kriiskas “­Tari-Tari!!!”. Kõlas ahvatlevalt, kuna Tari oligi meie tegelik lõppsihtpunkt. Kastis meie jaoks ruumi ei ­olnud, kuid siiski suutsime ennast suruda ­kurjade nägudega karvikute vahele istuma. Kasti keskosa oli ühtlase kihina kaetud jahukottide, kausside, õlikanistrite, kutsikate, imikuid imetavate naiste ja tagavarakummidega. Teekonna jooksul purunes auto kumm neljal korral. PMV juht aga käis iga kord meie ees vabandamas, et kumm jälle katki läks.
Kui küladest läbi sõitsime, oli külarahvas alati te e äärde kogunenud, et ülirõõmsalt lehvitada, osavamad kutid üritasid ka breikida mööduvale pemmile. Algul tundus see ülinaljakas, hiljem aga avastasime, et rõõmustame ja lehvitame igat mööduvat masinat nähes sama naiivselt, ainult breikimise osa jätsime ära.

Õhtu hämardudes avastasime, et loksume õlg õla kõrval suurte maskidega ja sulgedega ehitud kollaste nägudega meestega, kel oks ninast läbi torgatud ja kaasuari jalaluu vööl noa eest. Järeldasime, et hakkame ilmselt kohale jõudma, kuna Tari piirkond Southern Highlandsi osariigis on üks piirkondi PNGs, kus traditsiooniline riietus, kombetalitused ja elulaad on tänini säilinud ja au sees. Seda me sinna otsima ju läksimegi.
Meie lodge oli väga armas ja hubane, Huli traditsioonilise arhitektuuriga ehitis. Maja, kus elasime, oli punutud pikkadest kõrtest, samuti katus ja põrand. Majakese keskel on kohalikel suur lõkke­ase. Lõkkesuits aga imbub välja läbi katuse. Hüttide vahel on kaunis lilleaed ja muru. Ümber lobby-hüti, tööliste hüti ja meie hüti oli mitme meetri kõrgune aed ja mitme meetri sügavune kraav kaitseks vaenlase ja sigade eest, kes tahaksid kaunis iluaias kindla peale pisut tuhnida. Ehk siis saime veel kord kinnitust, et tara ON oluline.
Lodge’is leidsid ulualust ka pooled omaniku klanni liikmed, kes vastutasuks seal tööd tegid – kes oli kokk, kes juhtis autot, kes valvas tee peal, et vaenlane ei tuleks. Steven (lodge’i omanik) oli oma harimatute sugulaste ohjeldamiseks suure hunniku seadusi välja töötanud, mis rippusid seintel. Meie lemmikreegleid: “taim turist kai-kai istap noken luk-luk istap long windo” (Sina ei tohi ­vaadata aknast sisse ajal, mil turist sööb). ­Kööginurgas oli selline seadus: “Yu mas washim pot, plates, naip, spun” (sa pead pesema ära poti, taldrikud, noa ja lusika). Üks eriti hea reegel ütles, et ajal, mil sa turistile süüa teed, ei tohi sa ennast igalt poolt ­katsuda. Õhtuti lõbustasimegi ennast peamiselt reeglite lugemisega. Kerge õhtueine ajal Steven rääkis meile õhinal sõjalugusid, oma vaprusest lahingutes ning uutest populaarsust võitnud ­tapmismeetoditest.
“Huli Wigmen” on see sõnapaar, mis pani meile pähe mõtte, et PNGsse, eriti mägismaale, on raudselt tarvis minna. Noored Huli poisid saadetakse pikaks ajaks metsa elama, meheks saama ja spetstaime sööma, et juuksed kasvaks. Kui pahmakas juba piisavalt suur ja vildistunud, siis tullakse metsast välja ja parukas lõigatakse ühes tükis maha, nagu müts. Pisut viimistlemist ja kaunistamist ning ongi valmis Huli mehe pidulik peakate, mida kantakse pühade ajal ja turupäevadel. Pidulikul puhul tuleb lisaks teha ka korralik meik ning ka riietuda tuleb vastavalt. Sealkandis kohtab igapäevapildis palju rahvuslikel ainetel dekoreeritud mehi. Huli naistel aga pole elus erilist funktsiooni peale poegade sünnitamise. Isegi iluaeda neid tihtilugu ei lasta, kuna see on nii väärtuslik asi ja loll naine võib seal midagi tuksi keerata. Naine rügagu vaid aiamaal, iluaed on meeste rida. Seega pole ka naiste igapäevaselt kaunistamine oluline.

Turgudel kohtasime palju uusi huvitavaid tegelasi. Tavaliselt meid piirati silmapilk ümber, ring muutus järjest kitsamaks ja niipalju, kui silm seletas, jooksis meeletutes kogustes rahvast üha juurde. Üks isehakanud turvamees leidis, et meie kõndimise lihtsustamiseks on kohane rahvamasse eemale peletada neid kaika ja voolikuga julmalt pekstes. Meil oli seda vaadates pisut imelik, ikkagi inimesed ju. Samas tõdesime, et ega me sealset el u, suhtumist ja mõttelaadi muuta saa. Kõige popim kaubaartikkel, mis turul silma hakkas oli komplekt toiduõli-seep-puljongikuubik.
Wewak on ülejäänud PNGst, tsiviliseeritud osast isoleeritud mägede ja džunglitega. Sinna lendasime ennekõike sellepärast, et Wewek on värav Sepiki jõele. Lisaks omapärasele kunstile maskide, puugraveeringute, trummide ja nikerdatud mööbliesemete kujul on Sepik sihtkoht ka tõelise seikluse otsijatele. Sepiki keskjooksul on jõgi muljetavaldavalt lai, seal on kõige maalilisemad toigaste otsa ehitatud külad, kõige efektsemad puunikerdised, krokodillipea kujutistega kanuud, kõige kaunimad Haus Tamburanid (spirituaalsed pühakojad, kus hinged elavad graveeritud maskide ja tabu-objektide sees), aktiivne džunglielu, külaelu, lilli täis järved, romantilised päikeseloojangud ja udused päikesetõusud.
Igas külas kummardatakse oma jumalaid, kusjuures eriti levinud on yam-cult e maguskartuli (müügil ka Prismas) kultus. Pühendatud meesteks loetakse neid mehi, kes on läbi teinud piinarikka riituse, kus nahk dekoreeritakse kaunite mustritega, mis tekitatakse lõikehaavadest. Igal aastal umbes jõulude paiku on riituse aeg. Kõik noormehed, kes arvavad, et on vahepeal meheks saanud ja kellel on tungiv vajadus “päris” meestega Haus Tamburanis vedeleda ja meesteasju ajada, valmistuvad selleks valusaks protseduuriks.
Kanuud, millega Sepiki peal liigutakse, on 20 meetri pikkused puust, ühes tükis voolitud künad, vööriosad kaunistatud krokodillipea kujutistega, ahtrid aga ilusate moodsate paadimootoritega. Ambuntis sunniti meid minema eskordi saatel kohalikku külapoodi, kus müüdi ainult küpsist ja 2 minuti kiirnuudliklotse. Kumbki kaubaartikkel meile erilist huvi ei pakkunud, kuid kehakeeles anti mõista, et tühjade kätega poest väljuda ei saa. Ostsime siis igaks juhuks paar klotsi nuudleid ja natuke küpsist.
Meile anti kaasa üks giid ja kaks paadijuhti. Kõik kolm haisesid kohutavalt pesematuse ja higi järele, mis kanuus sõites eriti karmilt ninna lõikas, kui mõni neist nõuks võttis paadi ninas reisida.

Sõit jõel oli ääretult kaunis – kallastel, võpsikutes ja vees askeldas mitmesuguseid linde, kallastel mängisid lapsed sigadega, aeg-ajalt nägime kalastavaid naisi kiitsakate kanuudega, kuhu moorid istumagi ei mahtunud. Ka päris jurakat krokodilli nägime jõe kaldal logelemas.
Kolasime mööda külasid, üks maalilisem kui teine. Ööbimiseks suundusime Wasui järve saarel olevasse Wagu külla. Meie seekordne ööbimiskoht oli toigaste otsas olev onn, kus ühte nurka laotati meile maha haisvad madratsid ja pruunikas voodipesu, teises nurgas aga plaanis kanuu-ekipaaž ise ööbi­da. Õhtul üritas jõuk kohalikke ennast meile seltsiks sokutada. Jutu alustuseks pakuti beetlit. Pidavat jutukaks tegema. Vaadates neid tummahambaid ja nende beetlinärimise sagedust, ei tundunud see vahend küll teab mis tõhus. Kohalikud olid surmtõsised ja õudselt aeglased. Aegluubis rääkisid nad loojuva päikese ja kauni linnulaulu saatel kohutavaid turistide tapmise lugusid, mis ümbruskonnas lähiminevikus on aset leidnud.
Kõige tuimema näoga mees, kes kogu aeg muidu vait oli, küsis äkitselt: “Aga miks te tulite siia? Viimati käisid siin kaks sakslast märtsis, mees tapeti ära. Vahepeal ei ole siin käinud ühtegi valget. Teie kaks olete järgmised.” Õhtu hakkas võtma õudusfilmi mõõtmeid. Ka meie giid, kes pidavat poolenisti nagu turva olema, oli meie meelest raudselt hoopis k&am p;ot ilde;igiga mestis. See oli kohutav öö, arvestades äsjakuuldud lugusid, paadimeeste nurgast öö otsa vaikselt immitsevat võigast haisu ja väljas möllavat looduse stiihiat troopilise äikesetormina.

Teine päev jõel kulges samas rütmis – kaunid külad, huvitavad inimesed, lummavad vaated. Meie uueks koduks sai külavana maja, kust ta meie saabudes oma naise ja lastekarja koos pottide ja pannidega välja kupatas maja taga olevasse sara-alusesse, et meie saaksime sisse kolida. Palambei on suur küla, kus elavad koos kaks klanni. Küla keskel oli seetõttu ka kaks suurt Haus Tamburani. Mõtlesime, et vaatame ühte sisse. Siis aga hakkas üks külavana nurisema, et kui ühes käisime, tuleb ka teise minna, muidu ei valitse hingede vahel tasakaal ja tuleb sõda. Me olime rahu nimel nõus ka teise sisse astuma, kuigi nad küsisid selle eest neli kinat. Juba asutasime teise pühakoja poole, kui käidi välja kompromiss – makske kaks kinat ja te ei pea minema. Me siiski otsustasime minna. See tasus ennast ära, sest nägime seal äsja meheks saanud poissi, kes uhkelt demonstreeris oma värskeid mustreid seljal, rinnal, kätel ja tagumikul. Nelja kina eest otse loomulikult, aga vaatepilt oli muljetavaldav.
Teekond tagasi algas kottpimedas ja paduvihmas. Kuna jõgi oli lai, siis oli kaldaid pimedas raske näha, seega oli kerge valesti sõita või teha liigseid haake. Pidi liikuma hästi kalda ligidal, et taskulambiga saaks kallast valgustades aimu, kuhu läheme. Jões ujus suuri palgironte, millega kokku põrkamine oleks võinud tähendada kanuu ümberminemist krokodillirohkes ja kiirevoolulises öises džunglijões. Õnneks oli terve taevas pidevalt valge sähvivast äikesest, mis valgustas jõge. Lõpuks läks ootuspäraselt veel ka taskulamp rikki. Närvid olid pingul, võidusõit ajaga sellistes tingimustes tundus liig mis liig. Peagi aga hakkas paistma Pagwi ja me tõdesime, et oleme õnnelikult tagasi tsivilisatsioonis. Ookeani äärde jõudes oli ilm ilus, vesi soe, toidud head, voodi mugav. Elu oli ilus.