Patarei kultuuri- ja hariduslinnakuks
Patarei avalikku kasutusse toomine on Tallinna rannaalade arengu üks põhiküsimusi. Paistab, et lisaks üliõpilastele soosib ka avalik arvamus Kunstiakadeemia kolimist sinna. Linna arengu seisukohalt tuleks aga näha probleemi laiemalt.
Üldiselt üsna koledat ja kaootilist linna päästavad praegu ainult vanalinn ja Pirita. Hea potentsiaaliga on Kalamajakant ja Nõmme. On linnaarengu ja avaliku ruumi seisukohalt olulisi piirkondi, kuid paraku on mõned neist juba osaliselt rikutud nagu Admiraliteedi basseini ümbrus ja Rottermanni kvartal (hotell Metropol, kunagine varemete tingimusteta müük ja nende ebamäärane tulevik; Põhjaväil, mis oleks tulnud viia osaliselt maa alla; sobimatud kaubanduskeskused). Teised, seni arendamata alad on aga üldise poliitilise pragmaatilisuse ning hoolimatu võhiklikkuse tõttu suure riski all. Viimaste hulka kuulub ka rannaala Russalkast Katariina kaini. See on Tallinna üks suuremaid ressursse ja selle arendusest sõltub suuresti linna tulevik atraktiivse elu,-, kultuuri- ja ettevõtluskeskkonnana.
Lisaks Kunstiakadeemia kolimisele Patareisse on tähtis teinegi küsimus. Mis saab arhitektuurimälestisest: vesilennukite angaaridest ja lähedalasuvatest kinnistutest? Piirkonnas on väga head eeldused ja väga halb senine kogemus. Hea on, et kogu ala kuulub riigile (loodetavasti lõpevad kohtuasjad riigile soodsalt), halb on, et riigi maad asuvad küll linnas, kuid riigil puudub huvi ja vastutus linna arengu eest. Riigimaade müük ja kasutus on linna huvidega seostamata. Tallinnas on väidetavalt ainult 7protsenti linnas asuvatest maadest munitsipaalomandis, Helsingis ja Stockholmis üle 70 protsendi. Selge, et nendel linnadel on reaalsed võimalused oma visioonide teostamiseks. Tallinnal need puuduvad, isegi kui need visioonid kunagi üldse tekkima peaksid. Kui siin riigiga lähiajal kokkuleppele ei jõuta, pole Tallinna konkurentsivõimele regioonis lootagi.
Patarei kultuuri- ja hariduslinnak hõlmaks Patarei vangla ning Lennusadama ja selle naabruses asuvad alad. Tegemist oleks Patarei campusega, kus Patarei rekonstrueeritavates hoonetes leiaks endale uued ruumid Kunstiakadeemia, kinnistutel aga praeguse Pedagoogikaülikooli ja Kunstiakadeemia tudengite ühiselamu, täiendkoolituse keskus ja spordirajatised. Ülimalt oluline oleks ressursside koondamine ja ühise meediakeskuse rajamine, mis annaks uue kiirenduse TV-, raadio-, filmi-, video-, ja digitaalmeedia-alasele haridusele Eestis. Sinna lähedusse võiksid kolida Eesti Televisioon, video- ja filmifirmad, kunstihoone kino, disainikeskus, disaini- ja tootearendusfirmad, tudengiteater ja kunstikeskus. Partnerlus erakapitaliga looks võimalused külalisõppejõudude korteriteks, pansionaadiks, toitlustamiseks ja muudeks tugiteenusteks endise leivatehase alal. Huvi omaniku poolt on olemas. Lennusadama angaaridesse võiks luua Elukeskuse (Newcastle’i Lifecenter), mis ühendaks mitmeid seniseid teaduse ja tehnoloogiaga seotud muuseume ja erakogusid ning kujuneda seega ligitõmbavaks hariduskeskuseks. Nii tekiks atraktiivne keskkond, mille soodsat mõju linnale on raske üle hinnata.
Tallinna rannaalade probleemistik on sarnane paljude linnade sadama- ja tööstuspiirkondadega.
Investeeringud muuseumidesse, galeriidesse, ülikoolidesse, kontserdisaalidesse, kultuurikeskustesse on mahajäänud linnaosade elluäratamisel osutunud võimsateks käivitajateks. Neid tuleb aga toetada polüfunktsionaalsete meelelahutus- ja kaubanduskeskustega.
Nii on see toimunud paljudes Euroopa ja Ühendriikide linnades. Liverpool määratleb end näiteks endise kaubanduslinna asemel nüüd kunstilinnana. Alguse tegi Thatcher Tate Galerii Liverpooli osakonna ehitamisega mahajaetud sadamaalale üldise majanduskokkuhoiu aastatel! Ka meil on siiani õhus mõtteviisilt sarnane Tallinna SOHO idee Rotermanni kvartali taaselustamiseks, kuid ilmselt ei võimalda meie senised arusaamad veel väärtustada avalikku ruumi.
Hea näide on leida Helsingi Arabianranta projekt. Helsingi linn, Helsingi Kunsti- ja Disainiülikool koostöös Hackmaniga üritavad sinna luua Soome kunsti- ja disainilinna, kus oleks ka elamud-ja ärid. Sarnasust meie situatsiooniga on raske mitte märgata. Milliseks kujunevad aga meie lahendused?
Globaliseeruv maailm on sotsiolooge ja kultuuriteoreetikuid provotseerinud uurima ja konstrueerima erinevaid kultuuripoliitika mudeleid. Need ulatuvad kultuuriimperialismist rahvuslikku identiteeti toetavate kultuuristrateegiateni.
Viimane on muutumas üha valdavamaks nii riikide kui ka omavahel konkureerivate linnade ja regioonide puhul. Märgatav on huvitav tendents. Rahvusriikide osakaal identiteedi mõõtühikuna pidevalt väheneb ja samas linnade ning regioonide oma pidevalt suureneb. Vastavalt sõnastatakse uuesti ka kultuuripoliitika eesmärke. Ideaaliks on erinevuse, erilisuse esile toomine ja toetamine vastupidiselt senistele, sarnasust toetavatele strateegiatele. Esimesel juhul tehakse panus kunstidele ja kultuurimälule, vastupanule sundühtlustamisele. Teisel juhul püütakse end määratleda läbi kõrgtehnoloogia, finantskeskuste ja äri. Paraku on see tee globaliseeruvas maailmas osutunud viljatuks. Sarnasus on saanud eelduseks hajumisele. Tehnoloogiale, rahandusele ja ärile suunatud identiteedi loomise strateegiad on lõppenud krahhiga. 1970. aastatel kaotas New York oma positsiooni Ühendriikide tähtsaima linnana. Välispoliitika suundus Washingtoni, rahandus Tokiosse, meediatööstus Los Angelesse. 1996 aastal avaldati USA-s dokument A Region at Risk (Yaro 1996), milles kunste nähti kui vahendit, et seista vastu makroökonoomilisele trendile regiooni marginaliseerumiseks. Kultuuripoliitikast sai turundusstrateegia.
Meil on valida lühiajaliste pragmaatiliste huvide ja pikaajaliste arenduskavade vahel. Esimesel juhul müüakse hetkehuvidest lähtudes ja võileivahinna eest suurte võimalustega avalik kinnisvara, mille tulemusena on juba praegu tugevasti kahjustatud kesklinna miljöö ja võimalused atraktiivse linnaruumi kujunemiseks (Rotermanni kvartal, Admiraliteedi basseini ümbrus jms). Teisel juhul võetakse ka tegudes omaks euroopalikud väärtushinnangud ja vastavad tegevusmudelid. Atraktiivne ja arenemisvõimeline keskkond toob kordi suuremat majandusedu kui lühiajalise sihiga investeering. Tuleb loobuda ettekujutusest, et lihtsa äraandmismängu puhul on tegemist eriti soodsa investeerimiskliimaga, ja võtta omaks, et investeeringuteks atraktiivne keskkond eeldab kolme toetuspunkti. Esiteks asukoht, head ühendusteed ja side. Teiseks ettevõtluseks soodne majanduskeskkond ja toimimiseks lihtsad ning arusaadavad reeglid. Kolmandaks turvalisus ja soodne elukeskkond. Viimane sisaldab muu hulgas ka avaliku ruumi ja kultuurielu kvaliteeti. Kui kaks esimest on meil enam või vähem teadvustatud siis kolmanda hädavajalikkus ei ole paljudele otsustajatele paraku siiani arusaadav.
