Patendid – liiga kõrge mäng Eesti jaoks?

Ärijuhtimise magister Teet Kalmus purustab inimesete usu patentide kõikvõimsusse.

Eesti ühiskonnas on loodud müüt, et õnneliku ja jõuka tuleviku retsept on imelihtne – tuleb luua teadmistepõhine majandus ja edasi tuleb kõik juba iseenesest.

Levinud arvamuse kohaselt on teadmistepõhine majandus see, kus allhange kaob unustusehõlma ning asendub kõrgtehnoloogilise tootmisega ja suure lisandväärtusega teenustega, mis tähendab ka suuremat vajadust kaitsta oma intellektuaalomandi õigusi.

Eeskätt on selleks vahendiks patendid. Kontekst, milles Eestis patentidest räägitakse, jätab mulje, et avalikkuses ei eksisteeri sellest intellektuaalomandi vormist täpset ettekujutust.

Patentide teema on Eestis ­kaetud müstikalooriga. Suurärimees soovib patenteerida kõrtsi nime, ajakirjanik soovitab Heinz Valgul patenteerida oma kuulsat lauset: “Ükskord me võidame niikuinii!”. Teadmatusest tulenevalt omistatakse patentidele omadusi, mida neil tegelikult ei ole. Patendi kujul oleks tegemist justkui mingi salapärase asjaga, mida saab igal pool kasutada, ning ainu­üksi patendi omamise fakt sillutab tee jõukusele.

Võtangi siinkohal oma õlgadele raske koorma ja purustan paljude inimeste usu patentide kõikvõimsusesse. Laias laastus võib väita, et ainult viis protsenti patentidest õnnestub patendi eluea jooksul litsentseerida, kolm protsenti patentidest toob mingit tulu ja üks protsent patentidest teenib neisse tehtud kulutused tasa. Seega väga vähesed saavad marjamaale ja sealgi valitseb selge korrelatsioon: mida suurem firma, seda suurema tõenäosusega suudab ta patendi pealt teenida.

Patentide taotlemine on pikk protsess, sõltuvalt riigist ja valdkonnast kolm kuni seitse aastat. Ligi pool patenditaotlustest lükatakse lõplikult tagasi ja paljudes patenditaotlustes tuleb nõudluspunktide katvust (st juriidilise kaitse ulatust) vähendada.

Lisaks on patendid väga erineva väär­tusklassiga, mis sõltub paljudest faktoritest, näiteks tehnoloogia arengu­tsükli kiirusest ja leiutise tehnika taseme muutuse määrast, aga ka patendiomaniku võimest leiutist kommertsialiseerida ja ühiskonna võimest uusi leiutisi kasutusele võtta.

Esmapilgul lihtsana tunduv patendi definitsioon (vt loo alla) peidab endas olulist sõnaühendit “õigus keelata”, mis tähendabki, et patent on ainult õigus keelata, ei enamat. Oma õiguse saamiseks peab patendiomanik pöörduma kohtusse (peale patendi väljaandmist on õigus nõuda ka patendi re-eksamineerimist, kuid näiteks Ameerika Ühendriikides on selle võimaluse kasutamine kaduvväike). Paraku on kohtuprotsessid lisaks väga suurele ­maksumusele ettearvamatu tulemusega. ­Ameerika Ühendriikides, kus kohtukulud lähevad jagamisele osapoolte vahel, maksab keskmine patendialane kohtuprotsess 1–3 miljonit dollarit. See asjaolu välistab juba eos enamiku Eesti patendiomanike võimalused oma patendist tulenevaid õigusi kaitsta.

Võib tekkida küsimus, milleks me üldse patente vajame, kui nendega on nii palju probleeme.

Vastus on lihtne: kui tahame oma elustandardit parandada, tahame teadmistepõhist majandust, siis peame olema võimelised mängima samade mängureeglite järgi, mida jälgivad arenenud riigid. Väidetavalt pea poole Ameerika Ühendriikide firmade varadest moodustab intellektuaalomand, sh patendid ja kaubamärgid.

Patentide tähtsus tänapäeva majanduses aina kasvab. Põhjuseks on asjaolu, et patent võib ettevõtte intellektuaalomandi portfellis sõltuvalt olukorra st täita väga mitmesuguseid funktsioone, alates konkreetse toote õiguslikust kaitsest kuni riskikapitalistidele kompetentsuse demonstreerimiseni. Kui tihtipeale eeldatakse, et patenteerimise protsessi alustatakse kindla sooviga tulevikus selle pealt teenida, siis reaalses elus kasutatakse patente olenevalt olukorrast ka teistel eesmärkidel.

Patentide kasutamise strateegiad võib jagada neljaks. Võime eristada kaitse-, ründe-, kommertsialiseerimis- ja neutraalseid strateegiaid.

Patentide kasutamise kaitsestrateegiad on suunatud eeskätt ettevõtte soovile tagada oma valdkonnas takistusteta tegutsemine. Eri ­strateegiatena saab välja tuua kaitse järeletegemise eest, blokeerimispatendid, patentide ristlitsentseerimise ja kõrgeima pilotaažina patenditara ehitamise.

Ründestrateegia eesmärk on lõpetada konkurendi toodete tootmine ja turustamine, mis rikub ettevõtte omanduses oleva patendi õigusi, või sundida toote valmistajat patendiomanikule litsentsitasu maksma. Kasutatakse nii ähvardusi kohtusse kaebamiseks kui ka reaalselt kohtusse minemist.

Kommertsialiseerimise strateegiad on suunatud patentide intellektuaalomandiõiguste müügile eri tingimustel ja siin võib välja tuua patentide kasutusõiguste müügi ehk litsentseerimise ja patendi omandiõiguste müügi. Tihti kasutatakse seda strateegiat koos ründestrateegiaga.

Neutraalse strateegia puhul mängib tähtsaimat rolli avalikkuse ja võima­like äripartnerite teavitamine oma edukusest teadus- ja arendustöös. Pole ju saladus, et näiteks Ameerika Ühendriikides väljaantavate patentide edetabelis kõrgel kohal olemine on ülimalt prestiižne, mistõttu suurfirmad annavad teadlikult sisse võimalikult suure hulga patenditaotlusi. Patentide arv on väga oluline ka ülikoolidele, veenmaks avalikkust oma teaduspotentsiaalis, ja väikeettevõtetele, kelle jaoks patendid (ja patenditaotlused) on tihtipeale ainsaks võtmeks äriläbirääkimiste alustamisele.

Millised on meie võimalused selles suures mängus kaasa lüüa? ­Vaatame Eesti residentidele väljastatud patente Ameerika Ühendriikides (maailma suurim homogeenne siseturg, suurim turg nii meditsiini, biotehnoloogia kui ka infotehnoloogia vallas) aastatel 2004–2006. Kokku tuleb 9 patenti ehk keskmiselt 3 patenti aastas. Võrdleme seda ­Soomega – kokku 2726 patenti 3 aasta jooksul ehk keskmiselt 906 patenti aastas. 2006. aastal anti IBMile välja 3621, Samsungile 2451 ja Canonile 2366 Ameerika Ühendriikide patenti. Nende numbrite valguses on selge, et meil on sisuliselt võimatu rakendada ­enamikku patentide kasutamise strateegiatest. Seejuures moodustavad meie vähestest patentidest enamiku väikese tehnika muutuse määraga patendid, mida on konkurentidel kerge modifitseerida (design around). Kui näiteks lumelauale väikese tehnilise ­muudatuse teinud ja sellele patendi saanud ärimees tahab oma tootega turule minna, peab ta lumelaua aluseks olevate kehtivate patentide eest maksma litsentsitasu. Olukorras, kus tootearenduseks niigi raha napib, on see ületamatu takistus. Pealegi suudavad konkurendid sarnase lahenduse väga kiiresti välja töötada ja kohtulahinguks Eesti ettevõtjal raha ei jätku.

Millise tulevikusihi võiks valida Eesti? Põhiliselt näen kahte teed. Esiteks tuleks keskenduda patentide taotlemisele valdkondades, kus suhteliselt väheste patentidega oleks võimalik katta kogu toode. Näiteks meditsiin, kus Dahlini ja Berensi andmetel piisab uue ravimi intellektuaalomandi õiguste katmiseks kolmest patendist (samas nüüdisaegset mobiiltelefoni katavad sajad kehtivad patendid). Teiseks tuleks veelgi tihendada koostööd meie teaduskeskuste ja maailma juhtivate firmade vahel. Kindlasti tuleks tõsta ka meie leiutiste ja patentide alast teadlikkust, et seda mängu kaasa mängida. Sest iga mängu mängimine algab ju reeglite tundmaõppimisest...

 

Patenteerida saab leiutisi, mis peavad vastama teatud kindlatele tingimustele. Patenteerida saab inimeste poolt loodud protsessi, seadmeid, tooteid või aine koostist ja nende edasiarendusi.

Leiutis peab:

• olema uus, st see ei tohi olla teatav avalikkusele ehk olla nn prior art;
• olema tööstuslikult kasutatav;
• omama leiutustaset (inventive step).

 
Patent on riigi poolt antud õigus keelata riigi territooriumil teatud ajaperioodi jooksul toodete tegemise, kasutamise, müümise ja importimise, mis rikuvad patendiomaniku õigusi.
Enne patendi väljastamist viiakse läbi põhjalik ekspertiis, et tõestada leiutise unikaalsust. See on oluline erinevus võrreldes Eestis välja antavast kasuliku mudeli tunnistusega, mispuhul ekspertiisi ei tehta. Seetõttu osutub võimalikuks nn jalgratta leiutamine, st tunnistusi antakse välja leiutistele, mis mujal maailmas on juba ammu patenteeritud või avalikus kasutuses.