Lõppenud XXV laulupidu pühapäevasel kujul oli selle sajandi kõige suurejoonelisem, hingeminevam ja visuaalse mulje põhjal ka vist kõige nooruslikum eestlaslikkuse manifestatsioon eelmise aasta “Märkamisaja” kontserdi kõrval. Meie rahvuslik vaim sai üheks hiigelhetkeks taas – nagu see 4–5 aastaste tsüklite puhul juba kaugelt üle saja aasta kordub – kollektiivse lauluriituse läbi vabamaks, vennalikumaks, võrdsemaks.


Kunstiliigina vaadelduna näib laulupidu nagu performance. Teatavasti on ka performance’il oma stsenaarium, kindlad tegevuspunktid, juhtfiguurid, interaktiivne suhtlus publikuga, kõrghetked jne. Kuid kui performance pole suunatud massidele, siis laulupidu seda just on – see on tema identiteedi nurgakivi. Kui massiürituse stsenaarium aga logisema hakkab, lööb see oma pitseri kogu üritusele.


Nii amatöörlikku laulupeo korraldust ja diletantlikku lavastust pole ma varem kogenud. Rongkäigu vale ajastatus, Andrus Vaariku “režissööritöö”, Urmas Vadi maotud vahetekstid, Laine Jänese kõne, Aet Maatee arusaamatud raadiokommentaarid, asjatundmatud ETV reporterid, selge finaali puudumine ... Seda kriitilist nimekirja võib laulupeol osalenu ise täiendada.


Mis jääb, on pidu ise, südamest südamesse lauldud repertuaar, need Kaunimad Laulud. Viimaste hulka kinnistus mu meelest nüüd Peep Sarapiku/Juhan Liivi “Ta lendab mesipuu poole”. Ja spontaanselt lõpus lauldud “Jää vabaks, Eesti meri” kui kõigi ÜhesHingamise sümboolne väljendus.