Päts risttules
Martti Turtola.
“President Konstantin Päts. Eesti ja Soome teed”.
Tõlkinud Maimu Berg.
Kirjastus Tänapäev, 2003. 336
lk.
Soome ajaloolane Martti Turtola, kes on praegu Soome Instituudi juhataja Tallinnas, avaldas möödunud aastal soomekeelse Konstantin Pätsi eluloo. See tõlgiti eesti keelde. Võtme Turtola lähenemisviisile annab teose alapealkiri. Et võrdlemisel poliitiline kaalukauss tihti Soome kasuks vajub ei ole mingi ime. Noorem veli Soome kasvas suuremaks ja tugevamaks, võib-olla isegi targemaks (millele ka Turtola diskreetselt viitab), igal juhul globaalses mõttes tuntumaks ja tähtsamaks. Majanduslikust jõukusest rääkimata.
Raskemates oludes sõjavankrite teeserval kasvanud vanemal vennal on vastu panna sajanditepikkune allasurutuna ja uuemal ajal okupeerituna elamise kogemus. Seda kogemust Turtola loomulikult täiel määral ei taju ega mõista.
Soomlased ja eestlased on üksteisele lähedasemad kui ükski teine Euroopa rahvastepaar, märkimisväärseid tüliküsimusi ei ole. Nüüd on meil kitkumiseks kana asemel Turtola raamat.
Soomlasi võib huvitada Pätsi elulugu ümbritsetuna eesti ajaloost, meid huvitab eelkõige, kuidas Turtola Pätsi suhtub. Põhiliselt lugupidamisega. Ta ütleb: “Kahtlemata on Kontsantin Päts Eesti ajaloo silmapaistvaim poliitik ja riigimees” (lk 17). Muidugi on tal Pätsi poliitliste sammude kohta üht-teist kriitilist esitada, mõnel korral üpris rängaltki.
Vaidlusalused kohad Pätsi elus on: 1) majanduskontaktid ja kõnelused venelastega 1920. aastatel, mis on päevakorral seoses Magnus Ilmjärve uurimustega, 2) 12. märtsi 1934 sündmused ja järgnenud autoritaarse korra kehtestamine, 3) vastupanust loobumine septembris 1939 ja avaliku protestita kaasaminek Ždanovi nõudmistega juunis 1940.
Turtola ütleb, et pole põhjust kahelda Ilmjärve allikates. Siiski on. Muidugi mitte nende võltsituses. Kuid nõukogude diplomaatide raportite, kirjavahetuse, päevikumärkmete täielik tõenäosus on oma olemuselt kahtlane. Kirjapandut moonutas mitte ainult soov enda tegevust ülemustele näidata paremas valguses, vaid ka rattakeseks olemine totalitaarses terrorisüsteemis.
N. Liidu saadik Tallinnas K. Nikitin kirjutas päevikusse, et vestluses 15. aprillil 1939 ütles Jaan Tõnisson: “Luban endale avaldada teie ees eesti rahva arvamust, et me oleme kogu hingest koos Nõukogude Liiduga. Me teame, et ainult koos Nõukogude Liiduga saame me hoida oma iseseisvust. Kui tahate võtta me sadamaid, siis palun.” (J. Ant, “Saadiku päevik”)
Loomulikult ei saa võtta seda tõepärase avaldusena, isegi mitte siis, kui JT tõesti midagi sarnast ütles. Kuid Ilmjärv rajab oma süüdistused Pätsi vastu suures osas just sellisele küsitava väärtusega nõukogude dokumentatsioonile. Turtola ei ole Ilmjärvega siiski kõiges nõus: “Pääsedes ligi Nõukogude majandussüsteemile, sai Päts ilmselt sedakaudu teenida ka oma isamaad. Kindlasti ei olnud tegu ainult isikliku kasu saamisega. Päts uskus, et teenib samal ajal ka Eestit” (lk 122).
Ehk anti Moskvas Ilmjärvele ürikuid selektiivselt? Nüüd, kus tal uurimused on lõpule jõudmas, peaks Ilmjärv tegema Moskvast saadud dokumentatsiooni kättesaadavaks ka teistele uurijatele.
Turtola ironiseerib selle üle, et Ilmjärve on süüdistatud ta uuringute rahastamises tõnissonlaste poolt ja kahtlustatud, kas see pole nende tulemust mõjutanud (lk 20, 113). Ometi on Ilmjärv ise möönnud, et Heldur Tõnisson oli üks tema finantseerijaid (Pm 11. sept 99). “Eesti Ekspressi” andmetel (16. sept 99) rahastas Heldur Tõnisson Ilmjärve pikki aastaid.
Ma ei taha ega saa öelda, et Ilmjärve uurimused Pätsi ärisuhetest venelastega on tingimata valed. On võimalik, et Päts ületas (raskelt määritletava) eetilise piiri. Kuid selgelt on näha, kuidas Ilmjärv annab kogutud andmestikule võimalikult halva tõlgenduse. Sama on ta teinud mitmes uurimuses ka Laidoneriga. Ilmjärve kirjutisi suunab eriline Pätsi- ja Laidoneri-viha.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi kahekümneaastase rahuaja tähtsündmuseks on 12. märts 1934. Kommunistide võimuhaaramiskatse 1. dets 1924 oli dramaatilisem kui Pätsi-Laidoneri riigipööre, aga siis ei muutunud riigikord. Pärast mässu mahasurumist jätkus liberaaldemokraatlik parlamentaarne süsteem senisel kujul. 12.märts viis aga välja autoritaarsele ja presidentaalsele riigikorrale.
See sündmus leiab muidugi käsitelu ka Turtola raamatus. Kahjuks kirjeldus kubiseb vigadest. Esiteks, Tondilt toodi kesklinna Sõjakooli aspirantide kursus ja mitte allohvitseride kool, nagu ütleb Turtola. Teiseks, üksuse suuruseks oli 3 ja mitte 4 kompaniid. Kolmandaks, kolonel Aleksander Jaakson ei olnud Sõjakooli ülema abi, vaid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse ülem. Neljandaks, Sõjakooli ülem, kes aspirantide kompaniid linna viis, oli kolonel Herbert Grabbi. Viiendaks, Sõjakool ei viinud läbi arreteerimisi, vapsitegelased vangistas politsei. Kuuendaks, Sõjakool polnud ainukene relvaüksus, mida 12.märtsil kasutati.
Seitsmendaks, ei saa Turtola moodi ühemõtteliselt ütelda, et 12. märtsi aktsioon oli “kahtlematult ebaseaduslik”. Kaitseväe kasutamine oli seaduslik, kui see toimus käsuliini pidi kaitseminister Lill, staabiülem Reek, Tallinna garnisoni ülem Jonson. Vapside vangistamine oli seaduslik, ütleb neid kõige põhjalikumalt uurinud Rein Marandi, samuti kaitseseisukorra väljakuulutamine (“Must- valge lipu all” I, lk 434-36). Teised sammud, nagu valimiste edasilükkamine ja Laidoneri määramine ülemjuhatajaks, Riigikogu asetamine vaikivasse olekusse ja erakondade tegevuse peatamine muidugi seaduslikud polnud.
Kas 12. märtsi sündmused olid poliitiliselt õigustatud, sõltub sellest, kuidas suhtuda võimule pürgivate vapside tõkestamisse. Riigikogu ja erakonnad kiitsid 12. märtsil rakendatud meetmed igatahes heaks. Turtola arvamus on, et Päts “surus maha fašismi tüüpi äärmusparempoolse vabadussõjalaste liikumise” (lk 180).
Kas sellise ohtliku liikumise pidurdamine, mis nii Marandi kui teiste allikate järgi oli lõhestamas kaitseväe ja Kaitseliidu kaadrit ning tekitanud riigis äärmiselt äreva olukorra, oli õigustatud või mitte, selle üle vaidlevad ajaloolased tulevikuski.
Turtola räägib mingist Pätsi “kamariljast” (lk 181, 187). See väljend koos samade isikute nimedega pärineb nõukogude propagandast.
Kui aprilliks 1938 olid uue põhiseaduse kehtimise ning riigikogu kokkuastumise ja presidendi valimisega Pätsi suured reformid lõpule jõudnud, oleks olnud viimane aeg taastada täielik demokraatia. Päts ja Laidoner seda ei teinud.
Turtola arvates Eesti oleks palju kindlamini pidanud vatsu seisma Nõukogude nõudmistele septembris 1939. Eesti pidanuks teostama üldmobilisatsiooni kas kohe maailmasõja puhkedes, või hiljemalt enne läbirääkimiste algust Moskvas, nii nagu tegi Soome. See oleks tugevdanud Eesti positsiooni kõnelustel. Samuti pidanuks kaitsejõud reageerima Eesti territoriaalvete ja õhuruumi rikkumistele Nõukogude poolt. See aga oleks tähendanud tõenäoliselt sõda, milles Eesti oleks tulistanud esimesed paugud. Valitsus otsustas suurt vaenlast mitte ärritada ning jätkas seda taktikat iseseisvuse kaotamiseni.
Turtola nendib, et Eesti otsus mitte vatsu hakata jättis lahtiseks Soome lõunatiiva. Baasidest Eestis said vene lennukid rünnata Soomet ning nurjus Soome ja Eesti kindralstaapide salajane koostöökava sulgeda miiniväljade, rannakaitsepatareide ja allveelaevadega Soome laht Tallinn-Porkkala joonel. Lisaks noomib Turtola Eesti juhtkonda ja hilisemaid mälestuste autoreid müüdi levitamises, nagu oleks Soome tõrjunud tagasi Eesti valitsuse abipalve. Soome poole abi saamiseks ei pöördutudki, väidab Turtola.
Etteheited oleks omal kohal ühel eeldusel. Nimelt, kui Soome oleks abi palumise korral olnud valmis seda andma. Kas Turtola saab väita, et Soome valitsus oleks Eestile vastanud: jah, kui N. Liit teid ründab, siis astume sõtta teie poolel? Arvan, et mitte.
Relvastatud vastuhakust loobumine oli saatuslik otsus. Nüüdsest vaatepunktist, toonast tulevikku ajaloona teades, oleks kindlasti pidanud vastupanu osutama. Sõjavägi ja rahvas olid selleks valmis. Eelis oleks eelkõige moraalne ja psühholoogiline. Eesti rahva vaim oleks tänapäeval tervem ja iseteadvam. Poleks vaja kanda oma lipu all võitlemata jätmise koormat. Tsiteerin Norilski NKVD vanglas sügisel 1941 kirja pandud ülekuulamisprotokollist kolonel Herbert Grabbi sõnu: “Meie, endised Eesti sõjaväe ohvitserid… olime väga vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu kehtestamise vastu Eestis. See, et Eesti kaotas iseseisvuse ilma igasuguse vastupanuta, oli meie jaoks häbiplekk ja koorem”. Pool aastat hiljem lasti ta maha.
Eesti juhtkonda ei saa hukka mõista allaheitliku otsuse eest. see langetati eesti rahva säästmiseks sõjaohvritest ja lootuses maailmapoliitilise olukorra peatsele muutusele.
Juunis 1940 oli vastupanu juba mõttetu, vaenlane oli baasidelepinguga maale lastud. Turtola taunib Pätsi järeleandlikkust Ždanovi nõudeile ja presidendina antud allkirju. Kui ma 1989.a aitasin Washingtonis Endel Lippmaal Molotov-Ribbentropi pakti dokumentatsiooni kokku panna, mille ta edukalt Moskvas lauale lõi, siis muretses Lippmaa just nende allkirjade pärast, kartes et Moskva neid argumentidena ära kasutab. Õnneks need miinid ei plahvatanud.
Turtola läheb liiga kaugele kutsudes Pätsi kollaborandiks, võrreldes teda marssal Pétainiga. Päts ei jäänud okupandi heakskiidul jäänukriigi etteotsa. Õiglane ei ole ka etteheide Pätsile, et ta ei juhtinud rahvast tsiviilvastupanu teele. See tähendanuks ainult rohkem ohvreid Stalini terrorimasinale. Ja vastupanu osutas rahvas ühel või teisel viisil kogu pool sajandit kestnud okupatsiooni jooksul niikuinii.
