Patuste hingede allee

Hamburgi öistel tänavatel uitas Liisa Talving.

Pärast Andy valmistatud rammusat taipärast kolmekäigulist õhtusööki asutame end linna peale. Andy on keskmisest Eesti kokast kõvasti oskuslikum söögimeister, kelle loomingulisusest pakatavad retseptid on kirjas ainult tema peas. Olude sunnil töötab ta suurköögi asemel kõrgklassi kaubamajas koristajana. Anna on Andy tüdruk, kes kunagi oli vägagi teadlik sellest, mis toimub tänaval ja kus liigub kraam. Täna töötab ta laste ja noortega. Danny on andekas sakslasest flöödimängija, kelle Liibanoni päritolu reedavad ebaeurooplaslik külalislahkus ning aeg-ajalt särinal süttivad pruunid silmad. Praegu töötab ta kasiinos ettekandjana. Liis on meie sõber, kes kogu selle rahvaste paabeli keskel elab. Meie oleme kolm eestlast, keda huvitab väga, milline näeb välja Hamburg bei Nacht.

KELL ÜKS LAUPÄEVA ÕHTUL

on metroo pilgeni rahvast täis. Nädalavahetusel liiguvad S-id, U-d ja bussid öö läbi. Kohalikust getost, mis oma lokkava roheluse ja puhaste trepikodadega meenutab rohkem tavalist keskklassi äärelinna kui USA filmidest nähtud eluohtlikku vähemusrahvuste rajooni, sõidab kesklinna pool tunnikest. Selleks, et mõnus sumin poolel teel peole ära ei kaoks, võtavad kohalikud ettenägelikult pudelid kange ja lahjemaga kaasa.

Igas peatuses lisandub niigi täis tuubitud vagunisse veel mõni värvikas kuju. Tuhkblondi pea ja säravmusta silmameigiga tüdruk joob pudelist rummi. Leekivpunase pea ja hõbedase ninarõngaga tüdruk joob pudelist õlut. Sinakasmusta pea ja roosade huultega tüdruk toetab oma õlale vajunud sõbrannat. Pilt on suurlinlikult kirju – valged, mustad, kollased. Tumeda peaga tüdruku äravajunud sõbranna hakkab keset üksteise vastu liibunud inimmassi häälekalt ja hoogsalt oksele. Otsustame väljuda. Järgmine sihtpunkt on Hamburgi mulksuv tuiksoon, red-light district Reeperbahn.

KUI KUSKIL KEEB ELU

, siis toimub see siin. Vasakul ja paremal kõnniteel voorivad uudishimulike hordid, silmad aplalt iga vastutulijat õgides. Kui keegi ütleb, et Hamburgis on iga naise kohta kaks meest, siis siin ja praegu ei tundugi selline statistika kuigi suure liialdusena.

Tuled vilguvad, välgud sähvivad, muu maailm on selleks hetkeks unustatud.

Hämarat kõrvaltänavat pika majaderivi vahel varjab kõrge roosa raudvärav. Väravale kleebitud ilmekas pilt vihjab, et tegemist on patuse paigaga. Naisterahvaid sellele kitsale tänavale ei lubata, isegi omasoohuvilisi mitte. Kohalikud ütlevad, et meestele mõeldud väravast sisse ja keelust üle astunud naisele lahmatab kaela ämbritäis vett. See legend õnnestub ümber lükata, kui üks meist salajasest väravast korraks sisse kiikab. Umbes sama kiiresti ja selg ees tuleb ta sealt küll uuesti välja, kuid on hetkeks tunnistajaks kihavatele meestekobaratele arvukate maani akende ees, kuhu ostuotsuse lihtsustamiseks ahvatlev kaup istuma on pandud. Kõikide majade valgustus on peaaegu eranditult punane.

SALASEINA TAGANT

väljub soliidne tumehallis ülikonnas reisikohvriga härrasmees, kilavate silmadega noor türklane ja seltskond tuikuvaid, ruudulistes triiksärkides ning halvastiistuvates teksastes keskealisi kundesid.

Väljaspool salaaeda tehakse odavamaid tehinguid. Kümnemeetrise vahega ääristab kõnniteed rida kauneid ja koledaid tüdrukuid, kõigil kõhukotid vööl, kehavorme rõhutavad teksad jalas.

Enamikul on joped valged, juuksed vesinikblondid ja meik pehmelt öeldes õhtun e. Igaühel on oma trepp, mida mööda liimile läinud klient ülemisele korrusele juhatatakse. Mõnda meest rünnatakse mitmekesi, mõnele seistakse, käed puusas, risti tee peale ette. Kui saakloom ehmunult pead raputab, päritakse nõudlikult – warum? Vastus jookseb üleüldises suminas meie kõrvust mööda. Kohalikud hoiatavad töötavatele naistele kogemata otsa jooksmast ja nendega vaidlusse laskumast, võib veriseks minna. Kõige tihedamaks kujuneb pakkujate rivi Burger Kingi ees. Ju siis teeb nõudlus sama. Kauplus nimega Condomerie äritseb Hamburgi-teemaliste t-särkide ja võtmehoidjatega, nii mõnigi teine pood õigustaks sellist nime märksa paremini.

Jooksujalu mööduvad kaks sinistes jopedes sandarmit, ümber nurga on politseijaoskond.

KORRAKAITSJAD

on koha sisse võtnud metroo sissepääsu juures. Kanepihõnguga segunevas soojas sügisöös kontrollitakse liiga lõbusaid ja liiga kahtlasi transpordikasutajaid, otsitakse läbi taskuid ja piilutakse kotti.

Eelistame ühe peatuse jala minna. Seljataha jääva tuledekarusselli ja lõputu sagina taustal on hirmvaikne tühermaa, mis ööklubisse Terrace Hill jõudmiseks läbida tuleb, kummaline kontrast. Massiivses mitmekorruselises betoonpõrandaga laohoones on täna kaks pidu. Ühe ukse taga tümistab elektro, teises r’n’b.

Valgeid nahkdiivaneid kõrge laega ruumis tasakaalustavad mustanahalised naised, kelle kumerused kerkivad sellise nurga all, et neile oleks ilma naljata võimalik veeklaas püsti seisma panna. Väikest kasvu poiss põrkab põrandal energilisemalt kui mis tahes kummipall.

Pikad heledad juuksed pealuu pildiga dressika alla varjanud mees hüppab baariletile ja näitab kõigile keskmist näppu.

Mul on tunne, nagu oleksin kõigist tantsuplatsil õõtsujatest vähemalt pea­jagu pikem. Maailm keerleb diskokuuli lillade valguskildude rütmis.

KELL NELI ÖÖSEL

on metroo endiselt rahvast täis. Pudelid on tühjad, pilgud ka.

Piletikontrolörid hiilivad ühest vagunist teise, et siis järgmisele rongile hüpata. Metroojaama täidab ühtlane isuäratav döneri lõhn. Äärelinn magab.