Paul Clark,

Julian Freeman

“Disain. Kiirkursus”


Tõlkinud Ivi Lepasson. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008. 144 lk.


Ühe lausega seletatuna: väike vaimukas ülevaade nii profaanile kui ka disainiteadlikule kodanikule. Kuigi raamatuke sisaldab kõikide olulisemate disainerite, kultusesemete ülevaadet, tal on kurioossustest ning tähtsündmustest koosnev ajatelg, on teos pigem lugeja ärgitamine kaasamõtlemisele. Kui palju valime näiteks toitu disaini järgi? Kunagi naeruväärseks peetud vee pakendamine on nüüd pigem norm, disainvesi on ka Säästumarketis popp toode. Või kuidas grammofon tegi igaühest mingis mõttes muusiku, nii ütleme tänagi, et paneme plaadi “mängima” (võrdle: “klaverit mängima”). Autorid pakuvad välja ka sümpaatseid ideid asjadest, mis võiks olla kodus, nagu luksussulepea, või disainiteadlikkust sümboliseerivat asjalikku vineermööblit. Eesti lugeja peab paljusid asju muidugi meie oludega kohandama. Näiteks metsikute moonide peenar võiks meilegi sümboliseerida inimelu haprust, kuid mitte niivõrd Esimese maailmasõja aja Läänerinde kontekstis, vaid meenutada näiteks Sinimägedes või Vabadussõjas langenuid.


Terminoloogia ning kuulsa pulbitseva briti huumori pärast on kahju, et kohati jääb raamatu tõlge saamatuks.