Julian Freeman
“Disain. Kiirkursus”
Tõlkinud Ivi Lepasson. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008. 144
lk.
Ühe lausega seletatuna: väike vaimukas ülevaade
nii profaanile kui ka disainiteadlikule kodanikule. Kuigi raamatuke sisaldab
kõikide olulisemate disainerite, kultusesemete ülevaadet, tal on
kurioossustest ning tähtsündmustest koosnev ajatelg, on teos pigem
lugeja ärgitamine kaasamõtlemisele. Kui palju valime näiteks
toitu disaini järgi? Kunagi naeruväärseks peetud vee pakendamine
on nüüd pigem norm, disainvesi on ka Säästumarketis popp
toode. Või kuidas grammofon tegi igaühest mingis mõttes
muusiku, nii ütleme tänagi, et paneme plaadi
“mängima” (võrdle: “klaverit
mängima”). Autorid pakuvad välja ka sümpaatseid ideid
asjadest, mis võiks olla kodus, nagu luksussulepea, või
disainiteadlikkust sümboliseerivat asjalikku vineermööblit.
Eesti lugeja peab paljusid asju muidugi meie oludega kohandama. Näiteks
metsikute moonide peenar võiks meilegi sümboliseerida inimelu
haprust, kuid mitte niivõrd Esimese maailmasõja aja
Läänerinde kontekstis, vaid meenutada näiteks Sinimägedes
või Vabadussõjas langenuid.
Terminoloogia ning kuulsa
pulbitseva briti huumori pärast on kahju, et kohati jääb raamatu
tõlge saamatuks.
