Paula Munier, “Olles blondiin. Tarkuseteri maailma kuulsaimate blondiinide suust”.
See raamat on neile, kes arvavad, et nende intelligentsi tase sõltub juuste värvist. Mingi naiste kamp otsustas kuskil, et selline raamat tuleb välja anda ja keegi neiuke kusagil buduaaris tõlgib hoolikalt: “Mida suuremaks meheks Bill sai, seda blondimaks Hillary muutus,” ja “Tule mulle mõnikord jälle külla” (Mae West). Või: “Enamik naisi on ühe mehe kaugusel sotsiaalabist” (Gloria Steinem). Nagu nime järgi näha, on enamik ameerika blondidest siinmail tundmatud.
Tegemist on meeste räige diskrimineerimisega. Ka meeste hulgas on üsna palju blonde, aga siin ei kajastu nende ütlemistest küll midagi. Pierre Richardil oli au mängida pikka blondi meest, kel must king jalas. Ta oli asjalik mees, leiutas isegi kondimootoriga auto ja tema sententsid võinuksid seetõttu hästi sobida näiteks Emma Bombecki kõrvale, kelle pere on pidanud kastet joogiks. Seda polegi siin öeldud, kas Bombeck käis siis vihmade ajal väljas joomas nagu loomaaias paljud loomad käivad?! Ja ainult ameerika omad on ses teoses! Vihale ajab!
