22.11.2007, 00:00
Paulo Coelho "'Portobello nõid"'
Paulo Coelho
“Portobello nõid”
Tõlkinud Anneli Tuulik.
Pilgrim, 2007. 279 lk.
Ükskõik millises tantsus, millele me rõõmuga andume, kaotab aju oma kontrolliva võime ja süda võtab ohjad keha üle enda kätte.
Sel hetkel ilmub Tipp.
Muidugi, kui me seda usume.”
Huvitav, kui palju inimesi on pärast selle lõigu lugemist püüdnud niimoodi tippu saavutada? Ükskõik millise tantsuga. Ja veel huvitavam, kas nad siis ka said selle suure algustähega tipu kätte?
Selles ei ole midagi üllatavat, et Coelho “Portobello nõid” on raamatupoodide müügiedetabelite tipp. Lihtne, mõnus lugeda. Kerge kinkida. Poeriiulis raamatust suvalist lõiku lugema hakates möödub lehekülg märkamatult. Teinegi. Kindla peale minek.
Teos jutustab ühest naisest tema sünnist kuni surmani. Jutustab teiste silme läbi. Sestap sobib “Portobello nõid” hästi öökapikirjanduseks, kuna lugudeks hajutatud tekst ei sunni end ühe ropsuga neelama.
Kuni Coelho, vana ja kahtlemata väga tark mees, räägib oma elukogemusest, täpselt sellisest, mida omavad vaid vanad ja targad inimesed, on raamat huvitav. Kui aga asi pöördub esoteeriliseks, ei saa seda teost enam tõsiselt võtta. Idee tundub liiga lihtne ja labane.
Aga lugejaid jätkub. Coelho eesti keelde tõlgitud teostest on “Portobello nõid” järjekorras üheksas. Kindlasti pole see aga tema parim raamat. Brasiillane kirjutab raamatu iga kahe aasta tagant. Nõnda naiivne teos nagu “Portobello nõid” sunnib küsima, kas vanameister on hakanud ennast kordama? See on eneseabiraamat pealiskaudsetele esoteerikahuvilistele, kes ei viitsi jännata keerukamate maailmavaadetega. (Kindlaks sihtrühmaks võib Coelho pidada ka teismelisi – rate.ee’s on olemas lausa klubi Coelho austajatele.) Ilmselt sunnib iga kahe aasta tagant romaani treimine Coelho’t kompromissidele. Vana mees teab, mis kirjandus müüb.
Paraku tundub “Portobello nõid” kunstlik, konstrueeritud, koguni ebasiiras. Ei saa aru, kas Coelho mõtleb enda kirjapandut tõsiselt, või on tegu pelgalt hea äriideega. Selline kirjandus on võrreldav Hollywoodi meisterlikult voolitud hingetu peavoolukinoga, mis teadlikult vastandub kohati ehk kohmakale väärtfilmile.
“Portobello nõid”
Tõlkinud Anneli Tuulik.
Pilgrim, 2007. 279 lk.
Ükskõik millises tantsus, millele me rõõmuga andume, kaotab aju oma kontrolliva võime ja süda võtab ohjad keha üle enda kätte.
Sel hetkel ilmub Tipp.
Muidugi, kui me seda usume.”
Huvitav, kui palju inimesi on pärast selle lõigu lugemist püüdnud niimoodi tippu saavutada? Ükskõik millise tantsuga. Ja veel huvitavam, kas nad siis ka said selle suure algustähega tipu kätte?
Selles ei ole midagi üllatavat, et Coelho “Portobello nõid” on raamatupoodide müügiedetabelite tipp. Lihtne, mõnus lugeda. Kerge kinkida. Poeriiulis raamatust suvalist lõiku lugema hakates möödub lehekülg märkamatult. Teinegi. Kindla peale minek.
Teos jutustab ühest naisest tema sünnist kuni surmani. Jutustab teiste silme läbi. Sestap sobib “Portobello nõid” hästi öökapikirjanduseks, kuna lugudeks hajutatud tekst ei sunni end ühe ropsuga neelama.
Kuni Coelho, vana ja kahtlemata väga tark mees, räägib oma elukogemusest, täpselt sellisest, mida omavad vaid vanad ja targad inimesed, on raamat huvitav. Kui aga asi pöördub esoteeriliseks, ei saa seda teost enam tõsiselt võtta. Idee tundub liiga lihtne ja labane.
Aga lugejaid jätkub. Coelho eesti keelde tõlgitud teostest on “Portobello nõid” järjekorras üheksas. Kindlasti pole see aga tema parim raamat. Brasiillane kirjutab raamatu iga kahe aasta tagant. Nõnda naiivne teos nagu “Portobello nõid” sunnib küsima, kas vanameister on hakanud ennast kordama? See on eneseabiraamat pealiskaudsetele esoteerikahuvilistele, kes ei viitsi jännata keerukamate maailmavaadetega. (Kindlaks sihtrühmaks võib Coelho pidada ka teismelisi – rate.ee’s on olemas lausa klubi Coelho austajatele.) Ilmselt sunnib iga kahe aasta tagant romaani treimine Coelho’t kompromissidele. Vana mees teab, mis kirjandus müüb.
Paraku tundub “Portobello nõid” kunstlik, konstrueeritud, koguni ebasiiras. Ei saa aru, kas Coelho mõtleb enda kirjapandut tõsiselt, või on tegu pelgalt hea äriideega. Selline kirjandus on võrreldav Hollywoodi meisterlikult voolitud hingetu peavoolukinoga, mis teadlikult vastandub kohati ehk kohmakale väärtfilmile.