Paviljonide kümnevõistlus
Hollandi paviljon
Esimene alates 1999.
aastast nähtud tõsiselt atraktiivne, mõtlemapanev,
sotsiaalne, huvitav Hollandi paviljon.
Hetkel üks
arvestatavamaid hollandi kontseptualiste Aernout Mik lavastas kõledateks
ülekuulamiskambriteks kujundatud paviljoni filmistseenid Schipholi
lennuvälja immigrantide tuvastamise argipäevast. Näitust toetab
teoreetiline kogumik, ja mula seal ei aeta. Väga aktuaalne ja üldist
huvi äratav projekt, mis tõukunud küll kohalikest
probleemidest, ja mille kuraatoriks Utrechtis töötav slovaki kriitik
Maria Hlavajova.
Inglise paviljon
Tracey
Emin, inglise kunsti bad girl, sai kümme aastat tagasi noore kunstnikuna
kurikuulsaks oma spermaplekiliste voodilinade, sitaste aluspükste ja
suitsukonide eksponeerimisega. Sel aastal Inglise kunstiakadeemia liikmeks
(sic!) valitud Emini teemad on jätkuvalt omaenda seksuaalsed
frustratsioonid, seksuaalne vägivald, ja eneserahuldus, mida ta väga
tundliku väreleva joonega suudab ka oma graafilistel lehtedel
väljendada. Tunne on võltsimatult ehe. Meie ees on naissoost Egon
Schiele.
Itaalia paviljon
Minge ja vaadake,
kuidas režissöör Francesco Vezzoli parodeerib oma järjekordses
videoinstallatsioonis “Democrazy” USA presidendivalimisi! Peaosades
ranges kostüümis Sharon Stone ja prantsuse filosoof Bernard-Henri
Levy. Sarkasmi-, satiiri-, manipulatsiooni- ja simulatsioonihuvidele
kohustuslik!
Leedu paviljon
Leedulaste
sümbolistlik projekt õiendab teravmeelselt minevikuarveid
Venemaaga. Segades omavahel absurdsed, kuid mitte teostamatud ideed (soov
korraldada tuvide lend kunagisest Leedu saatkonnahoonest Roomas, mis
nüüd kuulub Venemaale) dokumentaalfilmiga ühest kuulsamast Leedu
eksiildiplomaadist, näitavad Nomeda ja Gediminas Urbonas, et idanaabri
bütsantslik asjaajamine pole kuhugi kadunud ning et ajalugu kardetaks
isegi allegoorilisel tasandil.
Läti
paviljon
Gints Gabransi projekt “Paramirrors” on
tänapäeva musta maagia paraadetendus, paeluv ja hirmutav projekt
üheaegselt. Kasutades peegleid, videoinstallatsiooni ja optilist
illusiooni, konstrueerib Gabrans nagu Mesmer uue irratsionaalse ruumi. Tundega,
et astud läbi peegli teise ruumi, kaasneb omakorda aga kananahk, sest
instinktiivselt hakkad tajuma, et pimedas ruumis toimub veel midagi –
midagi, mida sa ei kontrolli.
Poola paviljon
Suure, paljudele tõlgendustele avatud sümbolistliku
ruumiinstallatsiooni musternäide. Ruumi täitev võimas
metallkarkass omandab iseenesest kõikvõimalikke tähendusi,
olles “loetav” küll laevavraki, küll majatarindi,
küll mingi kummalise õhulaeva varemeina. Kuid valdav emotsioon, mis
selle tööga kaasneb, on tunne lömastavast jõust, millega
tugevaimgi konstruktsioon võib kokku puutuda. Sellesse paviljoni on
vangistatud meile allumatu purustava jõu ilu.
Prantsuse paviljon
Üks väheseid
rahvusvaheliselt hinnatud kaasaegseid prantsuse kontseptuaalseid kunstnikke
Sophie Calle analüüsib oma majajätmist armukese poolt. Oma
eraelu ebaõnnestumisest teeb ta õnnestunud kunstiprojekti,
täites paviljoni seinad nagu üks mõistust kummardav prantslane
kunagi ülima süstemaatilisusega perfektselt vormistatud
fotostendidega. Kuid Calle põhivahendiks on tekst ja keelemängud,
ning tema projektis osaleb 107 naist, kes eri meediumis (tants, etlemine,
täpsuslaskmine jne) tõlgendavad armukese hüvastijätu
emaili.
Põhja-Iirimaa paviljon
See
Suurbritannia koloonia dem
onstreerib oma biennaalidebüüdil Willie Doherty painavalt
raskepäraseid videoid ängistavast psüühilisest ruumist. Oma
füsiog-noomia poolest suurepäraselt osadesse valitud näitlejad
mängivad nii keskkonna kui teiste inimestega kommunikatsiooniraskustes
vaevlevad tüübid karakteerselt välja. Tulemuseks on
üldistus üksildastest, seksuaalsuses frustratsioonis ja masenduse
ilus klaustrofoobses ruumis oma kujuteldavat alter ego jälitavatest
indiviididest – justkui metafoor tänapäeva
metropoliüksindusele.
Taivani paviljon
Doodžide palee veeres asuv Taivani paviljon on igal aastal silma paistnud
kõrgtehnoloogilise innovatiivsuse ja leebes huumorivõtmes
sotsiaalse tundlikkusega. Seekord otsib Taivani projekt “Atopia”
muuhulgas võimalusi plastikjäätmete (pidurdamatu
tarbimisühiskonna sümbol) kasutamiseks õhuslendavate ja
liigutavate kummaliste objektide tootmiseks, mis muudavad täiesti
keskkonna olemust. Vaataja siseneb uude environment’i ja täitub
– olen siinkohal sihilikult retooriline -positiivsetest emotsioonidest,
kohtudes millegagi, mis on kummalisel kombel ühtaegu rämps ja puhas
kunst.
Ukraina paviljon
18. sajandi Palazzo
Papadopolisse majutatud Ukraina paviljon on suurepärane näide
rahvusvahelisest koostööst. Nimelt kaasati Ukraina paviljoni ka
väliskunstnikud, kelle retseptsioon Ukrainale on pilk väljastpoolt
ehk võõra pilk. Paralleel Eurovisioni lauluvõistlusega on
ses mõttes kerge tekkima (ja mitte vaid selles paviljonis), kuid siin
väljendub lõpptulemus kvaliteedis. Inglise kunstniku Sam
Taylor-Woodi minimaalselt liikuv videopilt Londonis ilma tegevast ukraina
meestantsijast on narratiivne meistriteos, mu lemmiktöid, mis oma sisimas
uurib mehe-naise kommunikatsiooni.