LAPSELIK OPHELIA JA KURIKAVAL KUNINGAPAAR: Ophelia (Maria Peterson), kuninganna Gertrud (Kaie Mihkelson) ja kuningas Claudius (Roman Baskin) Theatrumi uuslavastuses. Harri Rospu

Isegi inglise keelt kõnelevates maades juhtub tänapäeval harva, et lavale tuuakse peaaegu kärbeteta “Hamlet”, kuid just sellise julge ettevõtmisega on hakkama saanud Theatrum.

Shakespeare’i näidendid on tuntud oma ajatuse poolest, mistõttu iga uus põlvkond leiab neist enda jaoks midagi. Sellise ajatuse näiteks tuuakse tavaliselt “Hamlet” – näidend mille kohta Eestiski öeldakse, et igal põlvkonnal on oma. Lavastajad, nagu Branagh, Luhrmann, Zefirelli ja miks mitte ka Nüganen on ilmekalt tõestanud, et see 400 aastane näidend võib palju pakkuda ka praegusele publikule. Tihti – ja just Ida-Euroopas – on lavastajad oma tõlgendusele lisanud ka sotsiaalse ja poliitilise aspekti, muutes sel moel ajatu näidendi kommentaariks ajale, milles nad elavad.

Erinevalt oma aega klammerduvatest tõlgendustest on Lembit Peterson lavale toonud oluliste kärbeteta “Hamleti” mis lisaks viimasel ajal valitsevale suundumusele Shakespeare´i näidendeid lavastuste jaoks ümber tõlkida, kasutab Georg Meri tõlget. Koos vaheaegadega viie tunni pikkune lavastus on nii energiaga laetud kui ka dramaatiliselt pingestatud; puuduvad nii käesolevasse aega haakuvad sotsiaalsed kommentaarid kui ka poliitilised seisukohavõtud.

Theatrumi lavastuse ajatut atmosfääri toetasid nii lavakujundus kui kostüümid. Tühi valge lava ja kostüümide must-valge-hall värvigamma juhtisid vaatajate tähelepanu rohkem tekstile ja tegevusele. Ainsaina erinesid sellest näitlejad, kes väljastpoolt tulnuina kogu oma värvikirkuses esindasid hoopis üht teistsugust maailma. Samas esindavad just näitlejad võltsmaailma, teesklust, juhtides tähelepanu teatri ja reaalsuse suhetele selles lavastuses.

Vaatamata mitmetele klassikalistele “Hamleti”-teemadele, polnud Theatrumi lavastuses lavastaja ja näitlejad püüdnud näidendit vaataja jaoks “ära seletada”, jättes piisavalt ruumi igaühe isikliku tõlgenduse jaoks. Nüansside ja tõlgendusvõimaluste rohkus pigem innustas kaasa mõtlema kui tekitas tunde, et lavastuses jääb midagi vajaka. Ka oli lavastaja andnud 15 näitlejale (sama arv näitlejaid kui Shakespeare´i-aegses King’s Men trupis tõenäoliselt mängisid “Hamletit”) andnud vabad käed nende rollide igakülgseks arendamiseks.

Huvitavaid rollilahendusi oli lavastuses mitmeid. Eriti säravalt kerkis esile Polonius (Aleksander Eelmaa), keda tihtilugu kujutatakse jämekoomilise kõlupeana; selle lavastuse Polonius aga oli nii hoolitsev isa kui osav poliitik ja samas olid ikkagi ära kasutatud kõik rolli koomilised võimalused. Nooruslikult õrna ja veetlevat Opheliat (Maria Peterson) oli lavastuses kujutatud kui täiskasvanuea piirile jõudnud neidu kes õukonnaintriigide ja isa surma tõttu peab tulema toime olukorraga milleks ta veel valmis ei ole. Tema hullus näitas ilmekalt kui õrn ja haavatav ta on ning illustreeris seda, millisena ta näeb ja tajub õukonda. Samasugust lapselikkust õhkus ka Laertesest, kes selles lavastuses mõjus rohkem Ophelia kaksikvenna kui vanema vennana.

Huvitava ansambli moodustasid Claudius (Roman Baskin) ja Gertrud (Kaie Mihkelson), kes lavastuse algul olid osa valges raamistuses pahaendeliselt tumedast õukonnamaalist. Kuigi maal jäi taustaks kogu lavastusele, astusid mõlemad etenduse jooksul sellest raamistusest välja muutudes ametlikest veretutest portreedest kolmemõõtmelisteks karakteriteks. Alles kontrolli kaotamise oht muutis Claudiuse ohtlikuks manipulaatoriks; senikaua kui kõik näis kontrollile alluvat polnud tal oma loomuse näitamiseks mingit vajadust. Ka kahvatust Gertrudist, kes lavastuse algul näis end defineerivat vaid läbi Claudiuse naiseks ja kuningannaks olemise, sai sündmuste edenedes iseseisev ja –mõtlev tegelane.

“Hamletist” rääkides pole kuidagi võimalik mööda minna ka Isa vaimust. Theatrumi lavastuses oli vaim pigem melanhoolne kui ohtlik. Vaatamata vaieldamatule sõdalasetaustale oli ta kurb ja väsinud, ning just see kurbus mõjus ka Hamletile. Suurest ja jõulisest mehest ja kuningast on saanud tema endise mina vari. Selline vaim mitte ei nõudnud vaid palus kättemaksu. Tema ilmumist saatev kurblik tuulevilin jäi saatma kogu lavastust, kordudes üha uuesti surmaga seotud stseenides.

Hamleti puhul hakkas kohe kaasa mängima tema keskaegne üliõpilasemüts: vaikne ja liikumatu seisis ta õukonnastseenis ning tema abitus oli selgesti tajutav. Tema füüsiline ja intellektuaalne energia ei sobitunud kammitsetud õukonda, milles ta vaimsetele võimetele ei leidunud väärilist vastast. Eriti silmatorkav oli see vastandus stseenis, kus Hamlet pidas loengut Rosencrantzile ja Guildensternile kes, kuigi nad kandsid ülikooli lõpetanute peakatteid, paigutusid koos meiega kuulajate hulka. Nad ei ole võimelised mõistma Hamletit, kes nii teksti esituse kui liikumisega tekitas mulje puuri pandud loomast. Hamleti tegutseja-vaimu tõi veelgi enam esile ta viimane monoloog, taustaks Fortinbrase läheneva sõjaväe marsisamm. On selge, et selle lavastuse Hamlet võidaks ausa mängu korral Laertest ilma vähimagi probleemita. Enesetapumõtetega nõrgukese asemel vaatas meile lavalt vastu kõrge intelligentsiga tegudeinimene.

Lavastaja Lembit Petersoni ja näitetrupi koostöös on lavaküpseks saanud ilmekas tõestus selle kohta, et Shakespeare’i näidendid on tänaselgi päeval lavakõlblikud suuremate muudatusteta: Theatrumi lavastuses on sõna kooskõlas tegevuse ja tegevus sõnadega.

Autorid on Shakespeare’i instituudi magistrandid