Peade lõikamise tsivilisatsioon.
Näitus "Par Toutatis!" (Tutatise nimel!) Lyonis Gallia-rooma tsivilisatsiooni muuseumis (17 rue Clèberg); avatud jaanuaris.
Toutatis või Teutates? Gallialaste peajumal või pigem suguharu kaitsevaim? Prantslaste esivanemate lood ei ole just eriti selged, juba sellepärast, et neid ei ole kohapeal kirja pandud. Druiidid - rahva vaimne eliit - oleksid võinud seda teha, kuid nad hoidsid kogu oma tarkuse ja teadmised endale. Hoolimatusest tulevaste põlvede vastu? Või veendumuses, et teadmine tagab võimu ja et seda ei tohi käest lasta?
Nõnda on loonud 19. sajandil gallia-vaimustus standardpilte, mil ei ole tõelusega palju tegemist, nagu näiteks valge habemega druiid, kes ronis puu otsa, et seal kuldsirbiga puuvõõrikuid korjata, või pikkade paksude Gallia-vurrudega rahvuskangelane Vercingetorix, kelle nägu oli tegelikult sile nagu kõigil rooma sõjaväelastel.
Kõige ausamat informatsiooni annavad hauad, kolded, töökojad ja metallisooned. Gundestrupis leitud hõbekatel ja nn Coligny kalender tõestavad, et gallialased tundsid hästi taevakehade liikumist ja et nende religioon toetus põhjalikult läbitöötatud kosmogooniale.
Näitus annab ülevaate jumalatest ja riitustest, nii nagu me neid viimaste arheoloogiliste uuringute kaudu tunneme.
Jumalaid on igal pool, aga neist teame vaevalt nimesid. Mõnel on inimese kuju, mõni esineb looma või taimena. (Cernunos näiteks kannab sarvi.)
Pühapaikades näib valitsevat surm. Gournay's (Pariisi lähedal) avastatud ohverdamiskohas on kümneid tuhandeid loomakonte ja purustatud sõjariistu. Eriti silmatorkavad on inimeste pealuud. Surnud esivanematel lõigati pea maha, puhastati hoolikalt, määriti seedriõliga sisse ja hoiti oma kodus erilises kastis.
Vaenlaste pead toodi lahinguväljalt kaasa, riputati aiateiba otsa, mõnikord kuivatati neid nagu tubakalehti. Lõuna-Prantsusmaal on leitud uksepealiseid, millesse on õõnestatud kohad võidetute peade jaoks.
Prantsuse traditsioonis tähendab "gallialikkus" nilbeid, rõvedaid nalju. Arvan, et palju iseloomustavam on rahva mällu juurdunud peade mahalõikamine. Võib arvata, et kuulus dr Guillotin sai siit inspiratsiooni oma tapamasina loomiseks ja et selle populaarsus Prantsuse suure kodanliku revolutsiooni ajal leiab ka siin oma seletuse. Eriti kui mõelda ka neile skulptuuridele vanades kirikutes, kus rahvas apostlite kujudel pead maha raius; alles paari aasta eest leiti neid ühe Pariisi panga varakambris.
Võib ka küsida, mis motiivil Alžeeria mässulised riputasid Tibhirine'i mõrvatud munkade pead puu otsa. Kas teadlikust või ebateadlikust mälestusest prantsuse ajaoo tundidest?
Igatahes prantsuse keelepruugis kummitab see sünge fenomen ikka veel. Kui mõni partei näiteks vaevleb vastuoludes, siis ennustatakse, et eelseisval kokkutulekul "võetakse kindlasti päid maha".
Lyoni näitus toob esile ühe aspekti "prantsuse vaimus", mida me hästi ei tunne ja ei tahagi tunda.
