“Sing It Backi” ei tulnud ja kogu kontserdi märksõnaks olid aksessuaarid. Selle alla käisid nii kindad ja mütsid, mida Roisin pea iga loo vahel vahetas, kui ka üksikud sähvatused Moloko varasalvest ning Roisini soolodebüüdilt, pikituna uue plaadi materjali vahele. Ja nagu elus üldiselt ikka, nii võtsid ka siin aksessuaarid ­põhiosa säramisest enda peale. Handsome Boy Modeling Schooli “The Truth” gruuvis ­ootamatult värskelt, ja kui Roisin võttis J-Live’i räpiosa kartmatult enda kanda, ­polnud fännid ovatsioonidega kitsid. Kui aga lisaloona tuli “Ramalama (Bang Bang)”, siis oli tema esimese albumi “Ruby Blue” ülimuslikkus viimase plaadi ees suhteliselt selgelt ära tõestatud, ning improviseeritud “tõuklemine” Roisini ja taustalauljataride vahel tekitas tööpäevast räsitud publikus igati tervitatavat lõbusat elevust. “Kõva mutt!”, nagu üks üle keskmises joobes jõrm eesti mees minu ees tunnustavalt krooksus. Kõik olid rahul.


Enne Roisin Murphyt oli laval aga soojendusbänd Op:l Bastards, kes jättis mulle hoopis sügavama mulje. Kolm soome kutti loopisid laval juukseid ja keevitasid neurootilist, pahelist ja üldse nii julmalt seksi elektropunki, et tantsukingad hakkasid suurest mõnust pilli lööma. Ma olin väga rahul.