Pearl “Little Immaculate White Fox”
Kui vaadata Pearli plaadikujundust ja nime, on silmapilk selge, kuhu tema tiim sihiku on sättinud – loomulikult kadunud Janis Joplini kuldsetesse jalajälgedesse. Sarnaselt Joplini tuntuima plaadiga “Pearl” on ka siinne Pearl tabamas soulisegust rock-chic’i. Ilmselt teeb ülesande veidi lihtsamaks see, et tegemist on (päriselt) Meat Loafi ristitütrega! Kalli ilpadrino ja MötleyCrüe kogenud taustalauljaga! Alguses võib olla raske mõista, mida sokuhabet teeb siin plaadil Anthraxi kidramees Scott Ian, kuni Wikipedia meile paljastab, et tegemist on Iani seadusliku abikaasaga. Nagu päris “Ristiisas”: perekond tuleb kõigepealt…
Aga muusikast… Isegi värskendavalt hard-rokk on see kõik, kartsin kohata magerokki à la Sheryl Crow või pseudosouli nagu Joss Stone, ehk siis mingit margariiniasendajat. Pearl võikski vabalt sellesama MötleyCrüe’ga minna järgmisele tuurile, kartmatult vastu kõigile spinal-tap’ismidele. “Nutbush City Limitsi” kaver vannub kohustuslikult truudust mustale muusikale, ja loomulikult on see täielik pubirokk, aga rajumate lugude puhul töötab päris hästi. Vahel tahaks karjuda, et “vähem ballaade!”, aga mõistan, et probleem on siin end veidi sügavamale sugupuu sisse närinud. Ehk õpib edaspidi rohkem oma mehelt.6