Aga muusikast… Isegi värskendavalt hard-rokk on see kõik, kartsin kohata magerokki à la Sheryl Crow või pseudosouli nagu Joss Stone, ehk siis mingit margariiniasendajat. Pearl võikski vabalt sellesama MötleyCrüe’ga minna järgmisele tuurile, kartmatult vastu kõigile spinal-tap’ismidele. “Nutbush City Limitsi” kaver vannub kohustuslikult truudust mustale muusikale, ja loomulikult on see täielik pubirokk, aga rajumate lugude puhul töötab päris hästi. Vahel tahaks karjuda, et “vähem ballaade!”, aga mõistan, et probleem on siin end veidi sügavamale sugupuu sisse närinud. Ehk õpib edaspidi rohkem oma mehelt.6