"Deemonid" Foto: Pressimaterjalid

Õppimine ei toimu teadagi ainult koolitunnis faktide, reeglite ja muu pähetuupimise vormis. Samal ajal õpitakse ka muud – inimene olemist, ümbritsevaga toimetulekut. See võib olla klišee, aga ei pruugi olla vale. Neil päevil võib teatris NO99 näha lavakunstikooli XXVI lennu diplomilavastust “Pedagoogiline poeem” ja kinos Ain Mäeotsa filmi “Deemonid”. Hetkel olete lugema sattunud Eesti Ekspressi pedagoogilist nurgakest – palusime lavastust ja filmi kommenteerida kahel eesti keele ja kirjanduse õpetajal: Ülle Salumäe ja Edward Kess käisid vaatamas Ojasoo/Semperi “Pedagoogilist poeemi” ja võtsid meie soovitusel arutlemise lähtepunktiks järgmised küsimused:

1. Lavastuse tõukepunktiks on radikaalsete idealistide Konstantin Stanislavski ja Anton Makarenko ideed sellest, kuidas saada plahvatuslikuks näitlejaks ja siiraks inimeseks. Kuidas sellised meetodid, mida lavastuses näidati, tänapäevase pedagoogi seisukohast tunduvad? Kui oluline on inimeseks kasvamisel piiridega mängimine?

2. Väidetavalt joonistub lavastusest välja kirgas põlvkonnaportree: millised tunduvad noored selle portree põhjal? Kas seda annab võrrelda sellega, mida te õpetajana koolis näete?

Ülle Salumäe
Gustav Adolfi gümnaasium

1.–2. Tähenduskihid vajavad avanemiseks aega, nii on minu etendusjärgsed ja praegused mõtted üsna erinevad. Esialgu tegelesin küsimustega, miks oli vaja õppeprotsess publiku ette tuua, miks lasti õpilastel end vaimselt ja füüsiliselt ka publiku ees alasti võtta. Järgnes küsimus vormi kohta: miks oli vaja lõputut “kehalise kasvatuse tundi”?

Aga kahtlemata joonistub lavastusest välja tänapäeva noorte portree. Oma lugusid kunstiliselt liialdatult jutustades räägivad nad põlvkonnale olulistest teemadest. Iseendaks saamine on väga isikupärane, võluv, aga ka valulik protsess. Nii on see olnud alati. Nüüd on lood, mida ollakse valmis jagama, lihtsalt teistsugused. Noored on alati tohutu koorma all: tuleb leida tasakaal iseendas ning vastata pere ja ühiskonna ootustele. Tundsin suisa kergendust, et olen selle läbi teinud ning ei ole enam maruliste avastuste keskel.

Elus õnnestub meil see, millesse usume. Siirus eeldab julgust, empaatiavõimet, lugupidamist enese ja teiste vastu ning võimet vastutada tagajärgede eest ka siis, kui need on väga valusad või ei vii soovitud eesmärgini. Paljud ei julge ennast teistele avada. Inimene avaldub enam asjus, millest ta vaikib, kui neis, millest ta räägib.

Maailma sotsiaalseks toimimiseks on vaja reegleid – piire, et need annaksid meile vabaduse nende sees toimimiseks. Koolitee alguses on õpetaja otseste juhiste andja. Aegamööda võtab laps juhtimise üle, konstrueerib olemasolevaid kogemusi loovalt kasutades ja mõtestades ise oma teadmised. Kindlasti on vale autoritaarsel moel juhtida kursust, klassi, riiki, sest siis jääb kasutamata loovus ja inimene on ainult lüli kafkalikus masinavärgis, kuid sõbralikuks koostoimimiseks ja oma tegude eest vastutavaks isiksuseks kujunemiseks on kokkuleppeid ja nendest kinnipidamist vaja.

Edward Kess
Tallinna Lilleküla gümnaasium

1. Hariduse eesmärk on see, et areneks mitmekülgne “plahvatuslik ja siiras” inimene. Selle arengu nimel tuleb kasutada võimalikult laia metoodikat. Õpetaja roll ongi õpetada noor ennekõike mõtlema, seetõttu mängi-vastu-meetod innustabki piire lõhkuma. Et tõmmata õpilane välja mugavustsoonist, pehmeturvalisest maailmast, säutsunäoraamatukeskkonnast, kapuutsi alt peidust ja eemale kõrvaklappidest, peabki õpetaja jalaga ämbri ümber lööma.

2. Noored on tulvil energiat, kiirgavad elu ja indu. Ülevoolavad tunded, maailm on minu, muretu meel ja südametuli – kõik see iseloomustab hetkeolustikku nii elus kui lavastuses. Koolis on äärmusi veidike rohkem kui lavakalastes, tuld ja leeki näeme laval enamgi kui päriselus.

*

Teistsugust tuld ja leeki – sellist, mis põletab inimese seestpoolt tuhaks – näeme Ain Mäeotsa filmis “Deemonid”.

Taavet Jansen
vabakutseline kunstnik ja pedagoog

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et allakirjutanul puuduvad mis tahes kogemused hasartmängudega – mitte huvipuudusest, vaid eelkõige hirmust jääda kirglikku sõltuvusse. Seetõttu ei julge ma mängida isegi arvutimänge.

Mängufilm “Deemonid” räägib ühemõtteliselt hasartmängusõltuvusest. Vaataja saab väga kiiresti aru loogilistest ja kohati illustratiivsetest situatsioonidest, mis panevad äratundmisest tulenevast ebamugavusest kohati suisa toolil väänlema ja õhku ahmima. Kahjuks on situatsioonid lahendatud tihtipeale liiga ühemõtteliselt ja peale selle, et hasartmängud on saatanast, midagi eriti õhku ei jää.

Film ise on sujuv ja kaasakiskuv – vaatajana suudad end samastada ning osalistele kaasa elada. Üldse mitte lihtsad süžeekäigud viitavad ilmselgelt režissööri ja stsenaristi isiklikele kogemustele ja kirglikule suhtele hasartmängudega. Kogu filmi alatoonis on tunda, et teatakse täpselt, millest räägitakse, ja vaatajale ei jää tunnet, et “ähh, järjekordne õppefilm”. Selle asemel elad kaasa imaginaarsetele tegelastele ja nende spiraalsele (allakäigu) teele tundmatusse, võlgadesse ja lootuse(tu)sse.

Õnnemängus süsteemi loomine ja usk, et juhuslikkust on võimalik prognoosida (kui nii mitu korda olen kaotanud, siis pean järgmine kord võitma), on väga inimlik ja selle mõttega suudab dialoogi astuda vist enamik vaatajaid. Hoolimata sellest, et juhuslikkus algab iga ringiga nullist – juhuslik vale võib tulla jälle ja jälle. Igavesti.

*

Nii me õpime – võitudest ja kaotustest, ennast uurides ja teisi mõõtes. Ja tee mis tahad, õppimine kestab igavesti. Olgu see siis vähemalt vaheldusrikas: lisaks koolile ka kinos ja teatris. Ikka ju parem kui pöörelda kafkalikus masinavärgis või sõita kasiinos ruletikiirusel põrguauku.