Pedagoogiline meelelahutus
John Kander-Joe Masteroff -Fred Ebb. “Cabaret”.
Lavastaja Georg
Malvius
Tõlkija Kirke Kangro.
Kunstnik Ellen Cairns.
Koreograaf
Jüri Nael.
Osades Gerli Padar, Mait Malmsten, Märt Avandi,
Helgi Sallo, Guido Kangur, Ülle Lichtfeldt, Tiit Sukk.
Dirigent Mihhail
Gertz.
Vanalinnastuudio esietendus Vene Draamateatri suures saalis
4.juulil.
Eesti suveteatri ruraalsel maastikul tuikab Malviuse “Cabaret” oma virvatulukestega uhkes üksinduses, pakkudes vaheldusrikast meelelahutust neile, keda eesti klassika uustõlgendused roheluses ei huvita.
Malviuse lavastust on juba kiidetud: täpne, kiire, selge. Võtab eesti näitlejatest viimase välja ja laseb neil ennast näidata. Toob lavale vanu staare (Helgi Sallo, Ülle Toming) ja noori (Gerli Padar, Tiit Sukk). Mait Malmsten oli rahva ja lavastajate lemmik ka enne Malviusega kohtumist, kuid “Bent” ja nüüd “Cabaret” on Eesti meesseksisümbolile a la ajakirjanik Hugo Berg ja kommipoisile andnud hoopis uue ampluaa.
Tantsu, laulu ja ilu üledoosi kaudu ajab Georg Malvius tegelikult üht väga selget rida: sallivuse ja erinevuste talumise teemat. Juudid, natsid ja homod olid laval ka tema eelmises Vanalinnastuudio hitis “Bent”, “Cabaret's” tulevad nad uuesti, koos selge vihjega “Bentile” lavastuse lõpustseenides.
Teisest ja põhjani teistsugusest ühiskonnast pärit lavastajal on kindlasti ka sõnum eesti ühiskonnale, mis suhtumises homodesse ja natsidesse just kõige eurokorrektsem ei ole. Kavalehel kirjutab Malvius: “Kas ainuõige seksuaalsus on see, mida riik ja kirik normaalseks peavad? Kas riigi ja kiriku poolt heaks kiidetud seksuaalsus on normaalsuse test, mille puhul armastus on välistatud?”
Malviuse sõnumid on ühemõttelised nagu Hollywoodi filmis ning peaksid kohale jõudma ka neile, kellele teatrikeele tavapärane vihjelisus arusaamatu. Ta esitab oma sõnumeid nagu hea pedagoog: mida raskem ja ebameeldivam sõnum, seda lihtsam vorm. Ometi ei usu ma, et reavaatajale läheb kohale või korda paralleel, mille Malvius tõmbab kolmekümnendate Berliini ja Tallinna/Eesti vahel. Paheline elu keeb edasi ja kuskil on grupeering, kes nõuab korda ning rahvas on peagi nendega. Publik aga naudib ennastunustavalt ilu, tüdrukute ja poiste tantsu ning Gerli Padari ning koori professionaalset laulu. Menu saadab ka filmiversioonist puuduvat vanainimeste liini – proua Schneideri (Helgi Sallo) ja härra Schultzi (Guido Kangur) kelmikat romaani, mille kaudu võimendub juudiküsimus, ning plaksutab nagu jaksab. Julgen arvata, et ohutunne, mida peaks süstima natsilaul “Homne kuulub meile” (“Oh isamaa, isamaa, olgu see jääv, mis lastele andnud su pind”) tekitab eesti reavaatajas pigem vaid ajaloolisi seoseid, mis kooliõpikutest selged ja mis holokaustipäevade ja muu eurovärgiga seoses kuidagi ka uues ajas kohustuslik. Samas kõlab “Oh isamaa” rahvuskeskselt meelestatud eestlase kõrvus natuke nagu Alo Matiiseni isamaalaul, mida oleks päris tore laulukaare all kaasa jorutada. Ja muide meenutab see kõvasti Res Publica laulu (vt. partei kodulehekülg www.respublica.ee) koos paatosega helgest homsest.
Malvius teeb Joe Masteroffi/Fred Ebbi originaaltekstile toetudes puust ja punaseks selgeks seose, mis on rahvusluse, mõistlikkuse ja alalahoidlikkuse vahel ning mis võimaldavad äärmuslikel jõududel oma projekte läbi viia. Eesti ühiskond aga elab veel rahvusriigi ülesehituse järellainetes ning kriitika rahvusluse aadressil lihtsalt ei lähe enamikule korda, eriti kui see seostada natside, juutide ja homodega. Lisaks ähvardab euroliit hägustada rahvusliku identiteedi, mis ajab rahvuslase igas õiges eestlases tagajalgadele.
Nii et Malviusel on veel palju tööd ees eesti rahva kasvatamisel. Keda aga tema pedagoogiline sõnum ei sega, võib nautida professionaalset meelelahutust.
