Must Käsi

Mõnede filmide puhul on nende populaarsus seletatav sotsiaalse ja poliitilise taustaga, aga mitte niivõrd filmikeele meisterlikkuse või stsenaariumi originaalsusega.

Urušadze „Mandariinide“ tubli minek välisauditooriumile on seletatav lootusetuse tundega kõikvõimalike lokaalsete konfliktide lahendamisel, mistõttu on lohutav vaadata, et vähemalt kinolinal see õnnestub. Ühes külas, ühes majas, väljamõeldud loona, aga ikkagi.

Kodusele auditooriumile mõjub äraostvalt arhetüüpse Vana ­Targa Mehe (olgu prototüübiks rehepapp või teadjamees või Eesti president) suutlikkus lepitada noored surmavaenlased, kes filmi alguses on valmis üksteisel kõri läbi lõikama ning filmi lõpus pööravad relvad üheskoos tõelise vaenlase poole.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: