Mees, kes valdas unemalet

Eks ta oli inimene nagu me kõik ja keegi ei ela ju igavesti. Õnneks, mitte veel. Kunst võib küll igavesti elada.

Kas Peetri oma elab igavesti, seda on vara öelda. Tema töödes on nii päevakajaline kui ajatu mõõde. Kumb peale jääb, eks see paistab hiljem. Aga omas ajas toimivad tema pildid perfektselt. Kujund on selge, kuid samas ootamatu – see annabki teo­sele võlu. Ei mingit puust ja punaseks pudrutamist, ometi jõuab sõnum kohale.

Ehk mõned ootavad kunstilt midagi tõsisemat, maitse asi. Peetri tööd on naljakad, nimetage seda siis huumoriks või satiiriks, kuidas keegi soovib. Kuid see ei tähenda, et tegu oleks karikatuuriga, alati on mängus mingi suurem üldistus.

KOHASPETSIIFILINE ALLIK: Nongrata rühma näitus ja performantsid Neuköllnis Berliinis 2005. aastal. Peeter Allik (vasakul) oli kohaspetsiifiline ja pakkus rahvale bratwurst’ide pähe koerajunne. Kaugusesse vaatab Mari Kartau.
Nongrata
Õpetajana oli Peeter küll tõsine. Academia Non Gratas ei piirdunud ta kaugeltki noorte sirgeldiste kommenteerimisega. Peetri tundides sündinud ajakirjad, nagu näiteks „Sport ja loomad“, valmistasid õppureid ette sotsiaalmeedia võidukäiguks paremini, kui keegi arvata oskas. No oleks keegi meist siis teadnud, et lausvaled ja absurd nii visuaalses kui verbaalses vormis maailma muutma hakkavad! Kursi koolkonna kogemust omades pani ta tudengid ka oma rühmitusi looma, Alliku tundidest tuli neid mitmeid, nii püsivama loomuga, nagu Fašist Lendas Yle, kui ka ajutisi. Igatahes said noored rühmituse kogemuse kätte ja pärast oli juba lihtsam otsustada, kas liituda ka Non Grata rühmaga või minna oma teed.

Al Paldrok Non Gratast: „Ta ei osalenud sotsiaalses kamraadluses, oma Filosoofi tänavalt ja Vanemuise ateljeest käis ta all-linnas vaid tärpentini ostmas. Tal polnud ka tingimata vaja isegi tehnikat – mahajäetud majadest rebitud linoolile kantud sõnumid siirati sealsamas kodupõrandal suurte jalalabade abil paberivirnadele. [...] tal olid ajada oma vaod igavikulises liikumises, ajatu universumi alustaladesse, nuga libisemas katkematult kummi, telekaekraan silmade ees ja õllekruus käeulatuses, lapsed jooksmas tema ümber. Kunst on tõsine asi.“

Tegevuskunsti kõrval õpetas Peeter ­muidugi ka maali ja graafikat, mida ta ise peamiselt viljeles. Toomas Kuusing, Peetri parim õpilane linoollõike vallas: „2001. aasta septembris lõi see sama mees mind pauguga pahviks ja mitmeteks tundideks tummaks… siis oli esmakordne kohtumine tema tööde ja tema endaga. Siis ma veel ei teadnud, et see mees on Eesti kunsti rock`n`roll. Elvis, Rolling ­Stones ja Lemmy ühes isikus. Karu, Vanapagan ja Valge Ratsu malelaual. Seljakotiga kõndija maantee ääres, Geenius ja Superstaar teisel pool merd ja ­ookeane. Mees, kes valdas unemalet. Lõikas endale linoolist võimsa trooni ja sellised saapad, mis on enamusele liiga suured. Let’s Rock, Sõber, Õpetaja ja Kolleeg!“


Mari Kartau


„BEETHOVENID NING BACHID TULEVAD JA LÄHEVAD KUID MADONNA JÄÄB“*

Ljudmila Ulitskaja põlvkonnaromaani „Imaago“ viimane lause kõlab järgmiselt: „Sel öösel suri poeet.“ See lause jälitas mind kogu selle aja, natuke rohkem kui kaks nädalat, kui olin juba kuulnud Peeter Alliku raskest seisundist ja parandamatust haigusest. Sõnum lõplikust lahkumisest saabus aasta esimesel päeval. Ulitskaja mõtleb poeedi all luuletaja Jossif Brodskit, kes on nähtamatult kohal kogu raamatu tegelaste tegutsemise aja, olles sellele põlvkonnale (sündinud 1940ndate alguses) lihtsalt niivõrd oluline.

Samamoodi tundub mulle, et Peeter Allik oli erakordselt oluline kunstnik ja inimene enamiku mu sõprade ja tuttavate jaoks; isegi mitmest põlvkonnast. Üks väga paljude absoluutseid lemmikuid Eesti kunstis. See, kes defineeris oma kunstiga meie ajastut. Suurkuju, kelle tervikliku ja väga viljaka loomingu kõrvale on raske kohe kedagi leida, vähemalt maalis ja graafikas küll.
MEISTRI TÖÖ: Peeter Alliku 1998. aastal valminud linoollõige „Kunstnik ja tema kana“.
T6nu Tamm / Tartu Kunstimuuseum

Hea inimene, kes oli suurepärane kaaslane ja erudeeritud vestluspartner, erakordse silmaringiga nii ajaloos, kirjanduses kui filmikunstis. Allik oli isegi mälumängur… Lisaks sellele, et ta oli geniaalne kunstnik, isa, armastav elukaaslane Kristelile, hea sõber paljudele, õppejõud ja isegi galerist ning kultuuriürituste korraldaja...

2019. aasta septembri lõpul käisime Peeter Alliku juures sõpradega kunsti ostmas. Nii tema Tartu kesklinna ateljees kui sünnitalus Puurmanis, kus Allik hoidis oma suureformaadilisi maale, millega ta nüüd juba kakskümmend aastat tagasi end Eesti kunstis esimest korda kehtestaski. Seal tagasihoidlikus talumajas, mille rohtukasvanud aias käisid õunapuudelt vilju söömas metskitsed, peitus Eesti kunstiajaloo seisukohalt terve varandus. Hiiglaslikud maalid legendaarsetest seeriatest, millest suur osa on ammu muuseumide ja kollektsionääride kogudes, aga mida on siiski hämmastavalt palju veel järel. Jätkus ka meile, inimestele, kes tahtsid endale soetada ei midagi vähemat kui tükikest Eesti kunsti ajalugu.

Allik tundus mulle meie viimasel kohtumisel nagu armastusväärne, juba oma elu lõpusirgele jõudnud väga vana mees. Mees, kes on juba omadega otsapidi teises maailmas, aga kelle elutöö on tehtud. Väga märkimisväärne elutöö pealegi. Ja kellele oleks patt midagigi ette heita.


Sandra Jõgeva

* Peeter Alliku 1993. aastal valminud maali pealkiri.


Nagu karu

Tükk aega sättisin end Peeter Allikule ateljeesse külla. Korra leppisin isegi servapidi kokku, et äkki nädala pärast. Tegemised tulid ette, lükkus ja lükkus. Ja nüüd jääbki, sest Allik suri ära.

Romaani „Serafima ja Bogdan“ illustratsioonide tarvis tegime temaga ekspeditsiooni Peipsiveerde. Läksime soo ja kinnikasvanud luidete vahel peaaegu Liivaninna välja. Tagasiteel leidsime värske pooliku kala – nähtavasti oli selle pillanud meriröövlind. „Karu,“ oletas Allik.

KIRJANIK JA KUNSTNIK: Vahur Afanasjev ja Peeter Allik 2017. aasta suvel Kargaja soo servas.
Vahur Afanasjev
Palju ta ei rääkinud, aga väheste küsimuste järgi sain aru, et ta mõtles romaani põhjalikult läbi. Pärast ütles, et luges käsikirja kolm korda. Lubatud 10 linoollõike asemel andis 38 – ise ütles tagasihoidlikult, et tegi „veel mõned vinjetid peatükkide algusse“.

Allik oli ise ka karu moodi. Kogukas, aga tundus veel kordi kaalukam – suure siseilma pärast. Alliku tööd on esmapilgul kergesti hoomatavad, aga tema siseilmas oleksid kõik ekspeditsioonid kadunuks jäänud.

Valmivale romaanile oli mul taas kava talt illustratsioonid tellida. Hoopis teistsugune keskkond, põnevlesin, et kuidas ta sinna sisse elab ja mis ta teeb. Novot. Oleksin pidanud kiiremini kirjutama. Nüüd jääb vaid perele kaasa tunda. Soetada Peeter Alliku töid ja leppida sellega, et uusi ei tule. Või kui, siis näen neid ainult unenägudes. Vägev inimene oli. Sellised inimesed elavad igavesti – või igatahes palju kauem kui nende füüsiline keha.


Vahur Afanasjev


Peeter Allik – mees omas mahlas

Pole vist inimest, kes seaks kahtluse alla Peeter Alliku talendi kunstnikuna. Ta sai klassikuks juba oma eluajal. Oma andekaid linoollõikeid luues ümbritses teda ajatu meistri oreool. Tema käe läbi sündinud Konstantin Päts imetleb end hullumaja peeglist ka ingliskeelse Wikipedia artiklis teemal „Linocut“ (eesti k linoollõige).
WORK IN PROGRESS: Peeter Allik 2003. aastal oma ateljees valmiva suureformaadilise maali "Ma nägin seda. Riigisaladus - kottida rahvast" ees.
Foto: Ingmar Muusikus

Peeter ise oli oma nõrkuste ja tugevustega täiuslik karakter elust enesest – mees omas mahlas. Teda pole raske ette kujutada peaosalisena omanimelises filmis. Selle filmi stsenaarium on nüüd igatahes valmis saanud. Peetri sõbrad jäävad taga igatsema ta muhedat ja sooja olekut ning erudeeritust kõiges, mis on tegelikult oluline. Ta läbitungiv pilk otsis elust vaid kõike ehedat ja kui see kohtas midagi võltsi, ei jätnud ta seda välja ütlemata. Ta ei peljanud konflikte ega hoolinud liialt teiste arvamusest. Üks ta motosid oli „Rock’n’roll ei sure iial!“. Peetri linoollõikel nimega „Kunstnik ja tema kana“ on kana kunstniku sõrmed nahka pistnud. Peeter Alliku kana oli aga paraku veelgi aplam.


Teet Raudsepp