Peeter – inimene ja ooper

Vabakutseline kirjanduskriitik Peeter Künstler, ooperi “Peeter!” tegijate muusa, räägib Kalev Keskülale oma elust ja kunstist.

Milliseks kujunes sinu koostöö filmi autoritega?
Maimiku ja Kilmi tandem loob omapärase keskkonna, milles on väga meeldiv viibida, sest see keskkond areneb. Kogu aeg on mingi säde sees, ei mingit tuimust. Koostöö nende inimestega oli mulle nagu kingituseks.

Mis oli selle töö otstarve ja eesmärk?
Katsusime leida võimalusi, kuidas ekraanil rääkida intelligendi eneseväärikusest.
Tegime intervjuusid. Näiteks küsimus minust, kes ma pole elus eriti hästi paika asetunud. Siis küsitaksegi intelligendilt, kes seda on, mida ta minust arvab. Või vastupidi, mida mina kellestki arvan.

Kas sellest tööst koorus välja ka mingisugune järeldus? Kas intelligendi väärikus on seotud tema kohanemisega ühiskonnas?
See oli ette teada, et ei ole. Igasuguseid asju põetakse – vaesust, rikkust, alati on võimalik tunda stressi. Kõigil on midagi puudu. Päris allakäinud inimestega me küll ei rääkinud, nendega, kes vaimselt haigestunud või muutunud alkohoolikuteks. Meid huvitasid need, kes on veel vaimselt tegevad. Nende eluhoiak on täiesti väärikas, olenemata sellest, kui hästi ollakse situeerunud.

Kas me võime teie väikese uurimistöö põhjal nüüd öelda, et elu on intelligendi jaoks palju karmim kui, ütleme, aastal 1985?
Oi loomulikult. Kui puudunuks tsensuur, siis me oleks kultuurivallas ilmselt nagu Rootsi sotsialismis elanud. Ja milline oli elatustase – inimesed kirjutasid kuude kaupa ühte retsensiooni ja said selle eest paremates ajakirjades umbes poole kuu palga. See oli majanduslikus mõttes nagu kuldaeg, aga eneseväärikus… ma ei tea.

Intelligendi väärikus on oluline teema, Mihkel Mutt on sellest lausa raamatu välja andnud. Kas too väärikus on saanud uutel aegadel kõvasti kannatada?
Ei ole saanud kannatada, ta on pigem täpsustunud. Inimesed on saanud aru, kuhu nad kuuluvad. Need, kes kuuluvad intellektuaalsesse maailma, ei välju sellest ja selles ongi väärikuse idu. Ega neid hellitata ja siis tekib juba küsimus, kas murdud või ei murdu. Murdutakse tavaliselt nii, et käiakse täiesti alla, mitte ei lahkuta intellektuaalsest maailmast.

Kas sa ise kujutad ette, et juhuse soovil saad endale heakodanliku ameti ja jätad oma kirjandusliku tegevuse kõrvale?
Muidugi kujutan. Mul on üldse väga kerge igasuguseid asju ette kujutada, sest ma olen lugenud tohutult palju kirjandusteoseid, minu kujutlusvõime töötab täistuuridel. Aga jah, sellist pakkumist ei ole tulnud.

1997. aastast ei ole sul olnud kindlat töökohta. Kas asi on sinus või on ühiskonnas töökohti nii vähe?
Asi on minus, raudselt minus. Mul on mingisugune haruldane anne käituda valesti. Ilmselt on mul mingi jube kõrkus loomuses, mida ma püüan varjata, aga mille tõttu ma enamasti kuhugi ei sobi.
Võib siit järeldada, et tänapäeval peavad intellektuaalid olema piisavalt voolujoonelised, et leida endale mõnusamat äraolemist?
Voolujoonelised? Pigem ikkagi ennast maksmapanevad. Intellektuaalsus on tegelikult suur jõud. Mina ei pea ennast mingiks suureks intellektuaaliks, aga suurejooneliste intellektuaalide puhul on ju näha, et neil on tohutu läbilöögijõud, nad ei lase ennast nurka suruda. Intellektuaalsuses on tegelikult libulikke jooni, nagu kultuuris üldse. Libu ei soovi meeldida, libu teenib selle pealt, et ta meeldib. Tõelised intellektuaalid on libud küll, aga nad on seda täiesti teadlikult, sest elama peab. See elust irdumine, nagu minu puhul on juhtunud, see on pigem iseloomu viga.

Sinust siis lihtsalt ei ole libu?
Vist ei ole jah. Siuke pipar. Õigemini ei ole seda nutti ka ja võibolla ma päriselt ei meeldi ka. Mul kipub ühiskonnas toimuvaga olema kaudne side. Lugev, kuulev, intervjueeriv side, mitte osalev.

Kas koged oma praegust seisundit enda jaoks normaalse elamisviisina või üritad sellest iga hinna eest välja rabelda?
Mõistus ütleb, et peaks iga hinna eest rabelema, aga selles suunas mul kujutlusvõime eriti ei tööta. Nagu oleks mingi blokk ees, ei oska sealt ennast välja mõelda. Mul on lihtsalt teatud iseloomuvigu ja käitumisvigu, mida ma just nagu tean, aga… võib- olla see ongi minu olemus, ma peangi niimoodi elama.

Sul on Klassikaraadios autorisaade uutest raamatutest.
Ühe saate jaoks pean ma lugema läbi umbes seitse raamatut ja kirjutama 12 lehekülje teksti. See tasu on siis viissada krooni, maksud maha. Ma teen lihtsalt sellepärast, et see hoiab mind asja juures, ei lase ära vajuda. Osa tekste ma pärast kohendan ka, ja saan kas või sulle maha müüa.

Sa loed läbi meeletu koguse raamatuid, telekat pole sa vist aastaid vaadanud.
Ei, nüüd vaatan, minu praegusel ajutisel elamispinnal on hääleta telekas. Hääletus tegigi teleka mulle vastuvõetavaks. Ma olen hakanud pildisemiootika vastu huvi tundma, et kui palju näiteks hääleta pildist välja loeb. Näiteks uudiseid on hea vaadata, mõistatades, kas need on head või halvad.

Ülikoolioenguid sul praegu ei ole?
Ei ole. David Vseviov kunagi tellis ilmselt selle pärast, et tellida kultuuriesteetika loengute kõrvale jooksvat ülevaadet kirjandusest. Muusikaakadeemias, seal oli suhteliselt väike seltskond, mingi 10–15 inimest. Seal ma võtsin loengu aluseks teose “Mässav inimene” ja vaatasin, kuidas kirjandus, mäss ja revolutsioonid omavahel seotud on. Need olid muidugi hajaloengud, aga kontakt inimestega oli hea. Mind hämmastas – eriti Muusikaakadeemias – inimeste tahe õppida ja töötada.

Sinust liiguvad kuuldused, et sa oled suur boheemlane. Kas see vastab tõele?
Ei vasta. Üldiselt ma lubadusi pean, üksikud ärakukkumised on olnud.
Kõige pikem tsükkel, mis minu puhul üldse võimalik, on kolm päeva. Ma pole seda kunagi ületanud. Aga ma olen ehk selline tüüp, kes tahaks korra nädalas nina täis võtta. See on nagu unerohu tarvitamine, närvirahusti. Aga tipsutaja tüüp ma ei ole. Ma jään purju umbes poolest liitrist kangest alkoholist, sellest mulle piisab. Õllesõber ma ei ole, veinisõber ammugi mitte.

Milline on sinu vahekord kultuuriinstitutsioonidega, kirjandusajakirjadega?
Kuigi ma saan Loomingu toimetajatega hästi läbi, ei telli nad mult iialgi midagi. Vikerkaar küll tellib, aga nende mahud ja võimalused on kesised. Minu meelest peaksid kirjandusajakirjad jooksvatest lühikäsitlustest loobuma ja minema esseede ja uurimuste peale. Tarbetu on ilmutada lühiretsensiooni kolm kuud pärast raamatu ilmumist.

On sul mõni unistus?
Unistus? Ma tean, mis on elus tõesti kõige kallim ja kõige raskemini kätte tulev. See on üksindus.

Aga armastus?
Armastusel on palju tasandeid. Mõnda inimest armastad sa ehk kogu elu. Armastus ja üksindus ei ole sugugi vastuolus. Inimene mõtleb teist inimest väga suurel määral välja. Me ei jää kallist inimesest ilma, kui me tema igapäevasest kompamisest loobume.
Üksi elamine on luksuskaup! Mulle on üksindus vist lapsest peale meeldinud. Vahest see ongi minu suur egoism ja kõrkus. Ma tahan ise valida, millal ma suhtlen ja millal mitte. Perekondlikud kohustused on asi, milles ma ebaõnnestun, ma jään neile alla.

Sa elad algkristlikus kasinuses. Sul pole perekonda, elamispinda, telekat ega korralikke riideid…
Ei ole ka usku ega kloostrit kuhu minna…

Kas sinus ei tekita maise vara, igasuguste tagavarade puudumine vahel hirmu?
Eks ta ikka tekitab. Raha ja inimese väärikus on tihedalt seotud. Raha puudumine võtab kõvasti enesekindlust vähemaks. Raha kui ekvivalent on siiski indikaator, mis annab sulle märku, kui palju sind aktsepteeritakse. Või vähemalt tundub sulle nii.
Aga enesekindluse kõikumine tuleb ära peita. Tuleb hoida ikka nina püsti. Nagu Doris Kareva ütleb – nina püsti, saba püsti.

Peeter Künstler (43) on lõpetanud Tartu ülikooli filoloogina, teeninud ohvitserina aega Nõukogude Armees, toimetanud raamatuid mitmes kirjastuses, viimane töökoht Sirbi kirjandustoimetaja, aastast 1997 vabakutseline, teinud kirjandussaateid raadios ja televisioonis, pidanud mõnd loengukursust kõrgkoolides. Avaldanud kirjanduskäsitlusi kõigis väljaannetes, kus see ülepea võimalik.
Ooperile on ainet andnud Peeter Künstleri ja Kalev Kesküla sõprus. Libreto on PK tegeliku eluga lõdvalt seotud, kuid multimeedia-etenduses on oma koht ka filmil intellektuaali väärikusest, mille peaosas tegelik Peeter Künstler.

Tartu Teatrilabori ja Eesti Ekspressi ooperiprojekt
“Peeter!”
Idee ja libreto Barbi Pilvre ja Tõnu Kaalep. Muusika Rauno Remme ja Toomas Trass. Film Jaak Kilmi ja Andres Maimik. Koreograafia Katrin Essenson. Kostüümid ja lavakujundus Mihkel Ehala. Osades Indrek Taalmaa ja Jaan-Villem Sibul. Lavastaja Margus Kasterpalu.
Esietendused Tartu Sadamateatris 28.05 ja Tallinnas Kanuti Gildi saalis 31. mail ja 1. juunil.

Sünopsis
Peeter on töötu kirjanduskriitik, kes on kaotanud lähisuhte ja kodu. Ka viinakurat on Peetri oma haardesse võtnud. Peeter on oma põlvkonna kehastus, elu rataste vahele jäänud vaimuinimene, kes ei leia uues elus oma kohta.
Ainus, kes Peetrile abistava käe ulatab, on sõber Olev, hinnatud kunstikriitik ja kolumnist. Olev on ainus, kes ei ole kaotanud usku Peetri võimetesse, tema sõprus on “pime”. Olevi kujutluses on Peeter suurkuju. Olev otsib Peetrile tööd ja pakub teda erinevatesse kohtadesse, otsib Peetrile inimväärset tegevust aktiivsemalt kui Peeter ise.
Olev organiseerib Peetrile riigistipendiumi. Peetri eneseteadvus tõuseb ja ta tahab välja anda oma tööde kogumikku. Kirjastus nurjab tema plaanid: Peetri-sugune ei müü. Mõned vaimuinimesed on Peetriga solidaarsed: kas müük on peamine, küsivad nad üldsuselt süüdistavalt.
Peeter elab samas täisverelist elu. Muu hulgas kombib Peeter elu äärealasid.
Olev usub endiselt Peetrisse. Ta jätkab Peetrile töökoha otsimist.