10.05.2007, 00:00
Pegasuse ja Animuse sõbralik kohtumine
Marianne Kõrver tahab veel luuleaniamtsioone.
KÜTT & LAABAN: Substantia stellaris.
Möödunud laupäeval esilinastus
Põhjamaade luulefestivali raames kinos Sõprus omanäoline
filmiprojekt “Must lagi”. Tegemist on seitsme eesti animaatori
nägemusega seitsmest eesti luuletusest. Igal animaatoril oli oma
mõneminutilise filmilõigu sees võimalus illustreerida
või tõlgendada vabalt valitud luuleridu täpselt sellisel
moel, nagu fantaasia lubab. Tulemuseks seitse väga erinevas meeleolus
animatsioonietüüdi, millest kõik peegeldavad autori intiimset
kogemust valitud luuleridadega. Janno Põldma külastas Heiti Talviku
ja Betti Alveri elutuba, kus mees luges abikaasale häbelikult ette
vastvalminud luuletuse “Sügiseleegia”. Kaspar Jancis ja Asko
Künnap põletasid ahistavas keldrikorteris viimase sigaretiga
ämblikuvõrgu katki. Mati Kütt ja Ilmar Laaban seiklesid
kosmoseavarustes, Priit Pärn ja Olga Marchenko tegid Jüri Üdi
luule saatel rütmivõimlemist. Priit Tender joonistas Andres Ehini
“Taimsele direktorile” juured pähe ja krokodillid jalga,
Ülo Pikkov lavastas Aleksander Suumani graafilisele luuletusele kauni
sulgedekoreograafia. Heiki Ernits ja Arvi Siig viisid kafkalikele
mõtetele, piiludes ööhämaruses võõraste
akende taga võõrastesse
eludesse.
Van Gogh ütleb ilma igasuguste kommentaarideta: “Elu on tõenäoliselt ümmargune.” La Fontaine väidab: “Kreeka pähkel muudab mu üleni ümmarguseks.” “Kui mu ihad su poole on teel, nagu karavan, siis su silmad on kaev, kust mu ängistus joob,” unistab Baudelaire.
“Sõnade pimedas labürindis hulgub leegitsev vaikus,” täiendab Laaban. Probleem on lihtne – kuidas üldse peaks lähenema luule illustreerimisele või visuaalsele tõlgendamisele? “Poeetiline kujund on psüühe äkiline mullistus, mille hingeelulisi tagamaid pole siiani piisavalt uuritud,” väidab Bachelard.
Poeetilisel kujundil pole narratiivi, ta tekib kummalistest ja teadvustamata assotsiatsioonidest, mis moodustavad näiliselt seosetuid sõnaühendeid. Tavaliselt pole ka poeetilise kujundi sünnist just palju teada. Kuidas aga seda niigi habrast teadvuse voolu tõlkida visuaalsesse keelde? Iseenesest on ülesanne ju isegi ootamatult lihtne – poeetilist kujundit ei peagi ju enne visualiseerimist kuidagi lahti mõtestama, animatsioon võimaldab selle sama sõnadejada lihtsalt peas tekkivate assotsiatsioonide kaudu üles joonistada. Ja just sellepärast ongi “Must lagi” väga huvitav ja väärtuslik projekt. Poeesia ja animatsioon tekitavad just sellepärast intrigeeriva koosluse, et erinevalt filmi- või videokaamerast, kus võimalike pildiliste mõtete arv on ilma eriefektideta üsna limiteeritud, jätab animatsioon mõttelennule täiesti vabad käed nagu luulegi. Õiged kombinatsioonid tuleb lihtsalt üles otsida. Või leida.
David Lynchi kunstinäitusel Pariisis kannab näituse nimijoonistus pealkirja “Õhk põleb” (The Air Is on Fire). Selle kujundi visuaaliks on kolmnurgad joonistuse vasakus servas. Eesti animaatorid on siiski mõelnud ka vaatajale, kes tahab midagi “mõista”. Seitsmest projektist pea poolteks on valitud luuletused, mis siiski sisaldavad mingit narratiivi. Ja see narratiiv on parajas nihkes ja põnevast vaatenurgast ära illustreeritud. Ometi ei saa salata, et Mati Küti, Priit Pärna ja Olga Marchenko ning Ülo Pikkovi valitud veidi seosetuma narratiiviga või Suumani ja Pikkovi puhul üldsegi graafilise luuletuse illustreerimin e tundus tagantjärele intrigeerivama mõttena. Kuna see hübriidprojekt lihtsalt andis fantaasialennule nii vabad käed, siis paraja koguse sürrealismi mõttes oli huvitav näha, et on ära kasutatud luuletuse erinevaid rütme, nagu Pärn ja Marchenko tegid, või avastati luuletusest koreograafia nagu Pikkovi etüüdis.
Kõige poeetilisem ja nukram lugu oli aga kahtlemata Heiki Ernitsa nägemus Arvi Siia luuletusest “Tuled öös”, kus aknatuled lõpuks kaugeks tähevalguseks sulasid. Tegelikult on käesoleva projekti puhul üsna ülekohtune kedagi eraldi välja tõsta, sest kõik seitse lugu olid omas žanris kordumatult täiuslikud. Ülo Pikkovi mõttevälgatus teha Tallinnasse luulekohvik, kus veiniklaasi või kohvitassi taga saaks “Musta lage” ja veel mitmeid tulevasi sarnaseid luuleanimatsioone vaadata, vääriks igal juhul teostamist. Või kui mitte kohvik, siis kas või Sõpruses vaataks hea meelega peagi tulevast kassetti, kus peal näiteks kolm korda rohkem sama lahedaid luuleanimatsioone kui seekord.
Van Gogh ütleb ilma igasuguste kommentaarideta: “Elu on tõenäoliselt ümmargune.” La Fontaine väidab: “Kreeka pähkel muudab mu üleni ümmarguseks.” “Kui mu ihad su poole on teel, nagu karavan, siis su silmad on kaev, kust mu ängistus joob,” unistab Baudelaire.
“Sõnade pimedas labürindis hulgub leegitsev vaikus,” täiendab Laaban. Probleem on lihtne – kuidas üldse peaks lähenema luule illustreerimisele või visuaalsele tõlgendamisele? “Poeetiline kujund on psüühe äkiline mullistus, mille hingeelulisi tagamaid pole siiani piisavalt uuritud,” väidab Bachelard.
Poeetilisel kujundil pole narratiivi, ta tekib kummalistest ja teadvustamata assotsiatsioonidest, mis moodustavad näiliselt seosetuid sõnaühendeid. Tavaliselt pole ka poeetilise kujundi sünnist just palju teada. Kuidas aga seda niigi habrast teadvuse voolu tõlkida visuaalsesse keelde? Iseenesest on ülesanne ju isegi ootamatult lihtne – poeetilist kujundit ei peagi ju enne visualiseerimist kuidagi lahti mõtestama, animatsioon võimaldab selle sama sõnadejada lihtsalt peas tekkivate assotsiatsioonide kaudu üles joonistada. Ja just sellepärast ongi “Must lagi” väga huvitav ja väärtuslik projekt. Poeesia ja animatsioon tekitavad just sellepärast intrigeeriva koosluse, et erinevalt filmi- või videokaamerast, kus võimalike pildiliste mõtete arv on ilma eriefektideta üsna limiteeritud, jätab animatsioon mõttelennule täiesti vabad käed nagu luulegi. Õiged kombinatsioonid tuleb lihtsalt üles otsida. Või leida.
David Lynchi kunstinäitusel Pariisis kannab näituse nimijoonistus pealkirja “Õhk põleb” (The Air Is on Fire). Selle kujundi visuaaliks on kolmnurgad joonistuse vasakus servas. Eesti animaatorid on siiski mõelnud ka vaatajale, kes tahab midagi “mõista”. Seitsmest projektist pea poolteks on valitud luuletused, mis siiski sisaldavad mingit narratiivi. Ja see narratiiv on parajas nihkes ja põnevast vaatenurgast ära illustreeritud. Ometi ei saa salata, et Mati Küti, Priit Pärna ja Olga Marchenko ning Ülo Pikkovi valitud veidi seosetuma narratiiviga või Suumani ja Pikkovi puhul üldsegi graafilise luuletuse illustreerimin e tundus tagantjärele intrigeerivama mõttena. Kuna see hübriidprojekt lihtsalt andis fantaasialennule nii vabad käed, siis paraja koguse sürrealismi mõttes oli huvitav näha, et on ära kasutatud luuletuse erinevaid rütme, nagu Pärn ja Marchenko tegid, või avastati luuletusest koreograafia nagu Pikkovi etüüdis.
Kõige poeetilisem ja nukram lugu oli aga kahtlemata Heiki Ernitsa nägemus Arvi Siia luuletusest “Tuled öös”, kus aknatuled lõpuks kaugeks tähevalguseks sulasid. Tegelikult on käesoleva projekti puhul üsna ülekohtune kedagi eraldi välja tõsta, sest kõik seitse lugu olid omas žanris kordumatult täiuslikud. Ülo Pikkovi mõttevälgatus teha Tallinnasse luulekohvik, kus veiniklaasi või kohvitassi taga saaks “Musta lage” ja veel mitmeid tulevasi sarnaseid luuleanimatsioone vaadata, vääriks igal juhul teostamist. Või kui mitte kohvik, siis kas või Sõpruses vaataks hea meelega peagi tulevast kassetti, kus peal näiteks kolm korda rohkem sama lahedaid luuleanimatsioone kui seekord.
