Pehme Pusan
Andku asjatundjad andeks, aga
Lõuna-Korea kohta võiks äkki öelda Jaapan algajatele?
Lõunakorealaste kombed ja koodeksid ei näi olevat nii
rangepiirilised; mängupõrgud ja karaoked pole nii rohked ja rajud;
wc-potid pole saja nupuga; inimesed ei loe nii palju mangasid ja näitavad
rohkem oma tundeid välja. Ja just eelkõige inimeste, mitte isegi
köögi, templite ja looduse pärast tasub Lõuna-Koreasse
minna – nõnda lahked ja peenetundelised on lõunakorealased.
Ja ilusad!
Huvitav, kas ilu saladus peitub tervislikus toitumises
(korealaste lemmik on müstiliselt marineeritud kapsas: kimchi)
või kuulsas korea ženšennis – tervistavas juurikas, mis on
Koreas saadaval nii supermarketites kui spetspoodides ja turgudel sajal eri
moel?
Pusan (ka Busan) on S?uli järel
Lõuna-Korea suuruselt teine linn ja suurim sadam. Legendaarne on Pusani
kalaturg, kuhu võib tõesti minna nagu loomaaeda – elavat
eksootilist kraami on nõnda palju, et silm ei jõua ära
vaadata, alates sõnniku (?) sees siblivatest vakladest kuni lihavate
tuunikalade ja haideni, rääkimata molluskitest, merikarpidest ja
lugematutest “tavalistest” kaladest. Päris levinud (ka
kohalikel turgudel) näis olevat merikurk – eesnahaga peenist
meenutav primitiivne mere-elund, mis maitsevat nagu merevesi. Korealane paneb
merikurgi taldrikule, lõikab viiludeks nagu vorsti ja sööb
kohe. See on selline kiire amps.
Teine elukas, mida me kohe
üldse elusalt süüa ei söandanud, oli kaheksajalg.
Kaheksajala kombitsad tuleb eri moodi pulga ümber sättida – kui
sa ta valesti suhu paned, klammerdub ta oma kombitsatega su kurku kinni ja
võid ära lämbuda. Kaheksajalad olid üldse vintsked
tegelased, tihti hüppasid nad ämbritest välja ja asusid
põgenema, kuni julm kummikindas käsi nad uimaseks lõi ja
vette tagasi suskas.
Kui külastajal mereelukatest kahju ei ole,
võib ta mõned ära osta ja viia ühte
kõrvalolevatest restoranidest, kus neist kohe roog timmitakse.
Juba paarteist aastat toimub igal sügisel Pusani rahvusvaheline
filmifestival, mida kutsutakse ka Aasia Cannes’iks. Cannes’ist
eristab Pusani aga märksa rahulikum ja glamuurivabam hoiak, samuti on iga
ametiposti peal, alates piletikontrolöridest, lõpetades
kohvipakkujate ja kohvritassijatega, mitu malbet ja naeratavat vabatahtlikku.
Rand on puhtam ja tühjem ning tegu pole mitte mere-, vaid ookeanikaldaga,
mistõttu ujumine on huvitavam ning saab ka surfida. Korealastele on
oktoobrikuu ujumiseks selgelt liiga külm, nii et kahekümne kolme
kraadiseid laineid nautinud eestlast kogunes vaatama ja pildistama suur hulk
kohalikke, justkui neil oleks au näha tõsist talisuplust.
Vanu, madalaid puumaju Pusanis enam peaaegu ei leidu,
ookeani ja mägede taustal kõrguvad kohalikud lasnamäed ja
pilvelõhkujad. Kõik on aga uus ja puhas, ning magalad ei
jäta sugugi trööstitut muljet.
Koreas, nagu
Jaapaniski, on harjutud aastasadu pisikese territooriumi peal pead-jalad koos
elama ning üksteisega arvestama. Ja mägine maastik ei lubakski
horisondi taha suubuvaid eeslinnu tekkida. Nõnda algabki metropolist
väljudes kohe tihke loodus, mille rüpes võib kohata ka iidseid
templeid ja budistlikke kloostreid. 7. sajandist pärinev Beomeosa ehk
Pomosa templikompleks asub Pusani kesklinnast vaid tunnikese autosõidu
kaugusel ja on üks korea budismi auväärsemaid keskusi, umbes
nagu kohalike munkade Harvard, kuhu igaüks elama-õppima ei
pääse.
Asfalttee lä
;heb sinka-vonka üles mäkke. Sa pargid auto, astud edasi,
ümber troopilistest hääletuksetest tulvil padrik. Templi
peahoonest kajavad kumedad gongilöögid, mungad valmistuvad
õhtutseremooniaks. Aeg peatub. Võimas loodus, munkade kaunid,
keskendunud näod ja rituaalide veenvus haaravad sind nii, et sa ei taha
enam lahkuda alla tavamaailma.
Olgu, lõpuks sa ikkagi laskud,
päike loojub – pisikeses restoranis pakub naeratav tädike head
rohelist teed, nuudlisuppi ja kimchi’t.
Millegipärast
serveerib ta sinna kõrvale ka šokolaadinööpe.
Ja see on nii armas.