29.11.2007, 00:00
Pehmed väärtused ja hämarad tungid
Pehmed väärtused ja hämarad tungid
Annette Messageri näitus EMMAs Espoos, kestab kuni 27.
jaanuarini 2008.
Espoo ambitsioonikas tänapäeva kunsti muuseum EMMA tähistab oma näitusetegevuse esimest aastapäeva Pariisist Pompidou keskusest toodud Annette Messageri ülevaatenäitusega.
Annette Messager (s 1943), kes on üks Prantsusmaa hinnatumaid nüüdisaegseid kunstnikke ja muuhulgas 2005. aasta Venezia biennaali peapreemia laureaat, paistab suhtuvat oma kättevõidetud staatusesse nii, nagu oleks see midagi vastumeelset. Selle asemel, et kuulsusrikast karjääri kivisse raiuda, on retrospektiiv kujundatud sihiteadlikult ebakronoloogilisena ning EMMA avara näitusepinna võimalusi kasutades seatud Messageri enda käe järgi taotluslikult üles nii, et ei tekiks mingit ligikaudugi selget vaatamisjärjekorda. Vähe sellest, kohati on tõrges retrospektiiv otseselt vaataja-kiuslik.
Messageri kuulsad 1970. aastate sarjad nagu “Minu kadedused” ja “Kriibitud silmadega lapsed” näiteks on eksponeeritud installatsiooni “Kollektsionääri salatuba” (2007) koosseisus, mis tähendab, et need on paigutatud suletud tuppa, kuhu saab piiluda läbi seina sees olevate avade, mille tulemusel neid tegelikult õieti ei näegi. (Kogu näituse valgusrežii tundub tavatult hämar olevat.) Trots raamidesse või pjedestaalidele paigutamise vastu ning üldine frustreerimissoov läbivad muidugi kogu Messageri loomingut. Frustreeriv on kas või seegi, et suuresti taktiilsetel väljendusvahenditel põhinevaid töid ei tohi vaataja loomulikult puutuda.
Kui näitus mõnest Messageri tahust hea ülevaate annab, on see tema väljendusrikas ja
mitmekülgne materjalikasutus, mis lähtub suurel määral pehmetest, “naiselikest” väärtustest.
Messager on usin ja paindlik käsitööline, kes õmbleb, koob, punub, drapeerib, kirjutab ilusa pisikese käekirjaga, joonistab väikesi pildikesi jne. Ja sellel, kui räpakaid, närvilisi, narmendavaid ja õõvastavaid kujundeid saab tema kasutatud süütutest objektidest ja materjalidest kokku panna, ei paista lõppu tulevat. Värvipliiatsitest saavad sõrmkinnastele teravad küüned, kinnastest ja pliiatsitest saab kokku õõnsate silmakoobastega must lõust.
Karvastest mänguloomadest ja loomatopistest moodustuvad totrad ja koletud kimäärid.
Mustast mohäärist saab kõhedusttekitav parv hõljuvaid ämblikusarnaseid karvatorte.
Pastelltoonidesse värvitud siidkangast õmbleb Messager saalitäie laialipaisatud hiiglaslikke organeid ja kehaosi, mis arvuti juhitud ventilaatorite rütmis võdisevad, paisuvad ja kokku vajuvad.
Messageri on kaunis tabavalt nimetatud naissoost Hieronymus Boschiks. Tema väljendusrikas ja orgaaniliselt mõjuv kujundikeel vahendab ikka veel värskelt mõjuva otsekohesusega ühe naise ilustamata inimlikke tunge, tragikoomilisi hirme ja neuroose ning väiklasi ihasid. Vaatepilt on korraga nakatavalt äratundmisrõõmus ja võõrastav. Ehkki kõike looritab eneseiroonia, on töödesse selgelt kätketud ebamugavust tekitavates kogustes ehedat emotsiooni, hillitsetud agressiivust ja otsest vägivalda. “Poodute ballaad” (2002) on lustlikult lae all õõtsuv karussell moonutatud ja sandistatud karvastest mänguloomadest ja kehaosadest. Veneetsia biennaalil võidukaks osutunud “Kasiino” (2005) on põhimõtteliselt kaks ruumitäit ventilaatorituules voogavat veripunast langevarjusiidi, mis peaks rääkima meeldiva test lapsepõlvemälestustest, ent meenutab tõtt-öelda põhiliselt üht kuulsat stseeni Stanley Kubricku “Hiilgusest”. Messageri leivanumbriks kujunenud kihiline segu naljakusest, õõvast ja traagikast tundub siiski kulmineeruvat ühes vähemambitsioonikas töös: räbaldunud mustast võrgust moodustuvas läbinisti vigases ja troostitus deklaratsioonis “Hapy” (2006).
Espoo ambitsioonikas tänapäeva kunsti muuseum EMMA tähistab oma näitusetegevuse esimest aastapäeva Pariisist Pompidou keskusest toodud Annette Messageri ülevaatenäitusega.
Annette Messager (s 1943), kes on üks Prantsusmaa hinnatumaid nüüdisaegseid kunstnikke ja muuhulgas 2005. aasta Venezia biennaali peapreemia laureaat, paistab suhtuvat oma kättevõidetud staatusesse nii, nagu oleks see midagi vastumeelset. Selle asemel, et kuulsusrikast karjääri kivisse raiuda, on retrospektiiv kujundatud sihiteadlikult ebakronoloogilisena ning EMMA avara näitusepinna võimalusi kasutades seatud Messageri enda käe järgi taotluslikult üles nii, et ei tekiks mingit ligikaudugi selget vaatamisjärjekorda. Vähe sellest, kohati on tõrges retrospektiiv otseselt vaataja-kiuslik.
Messageri kuulsad 1970. aastate sarjad nagu “Minu kadedused” ja “Kriibitud silmadega lapsed” näiteks on eksponeeritud installatsiooni “Kollektsionääri salatuba” (2007) koosseisus, mis tähendab, et need on paigutatud suletud tuppa, kuhu saab piiluda läbi seina sees olevate avade, mille tulemusel neid tegelikult õieti ei näegi. (Kogu näituse valgusrežii tundub tavatult hämar olevat.) Trots raamidesse või pjedestaalidele paigutamise vastu ning üldine frustreerimissoov läbivad muidugi kogu Messageri loomingut. Frustreeriv on kas või seegi, et suuresti taktiilsetel väljendusvahenditel põhinevaid töid ei tohi vaataja loomulikult puutuda.
Kui näitus mõnest Messageri tahust hea ülevaate annab, on see tema väljendusrikas ja
mitmekülgne materjalikasutus, mis lähtub suurel määral pehmetest, “naiselikest” väärtustest.
Messager on usin ja paindlik käsitööline, kes õmbleb, koob, punub, drapeerib, kirjutab ilusa pisikese käekirjaga, joonistab väikesi pildikesi jne. Ja sellel, kui räpakaid, närvilisi, narmendavaid ja õõvastavaid kujundeid saab tema kasutatud süütutest objektidest ja materjalidest kokku panna, ei paista lõppu tulevat. Värvipliiatsitest saavad sõrmkinnastele teravad küüned, kinnastest ja pliiatsitest saab kokku õõnsate silmakoobastega must lõust.
Karvastest mänguloomadest ja loomatopistest moodustuvad totrad ja koletud kimäärid.
Mustast mohäärist saab kõhedusttekitav parv hõljuvaid ämblikusarnaseid karvatorte.
Pastelltoonidesse värvitud siidkangast õmbleb Messager saalitäie laialipaisatud hiiglaslikke organeid ja kehaosi, mis arvuti juhitud ventilaatorite rütmis võdisevad, paisuvad ja kokku vajuvad.
Messageri on kaunis tabavalt nimetatud naissoost Hieronymus Boschiks. Tema väljendusrikas ja orgaaniliselt mõjuv kujundikeel vahendab ikka veel värskelt mõjuva otsekohesusega ühe naise ilustamata inimlikke tunge, tragikoomilisi hirme ja neuroose ning väiklasi ihasid. Vaatepilt on korraga nakatavalt äratundmisrõõmus ja võõrastav. Ehkki kõike looritab eneseiroonia, on töödesse selgelt kätketud ebamugavust tekitavates kogustes ehedat emotsiooni, hillitsetud agressiivust ja otsest vägivalda. “Poodute ballaad” (2002) on lustlikult lae all õõtsuv karussell moonutatud ja sandistatud karvastest mänguloomadest ja kehaosadest. Veneetsia biennaalil võidukaks osutunud “Kasiino” (2005) on põhimõtteliselt kaks ruumitäit ventilaatorituules voogavat veripunast langevarjusiidi, mis peaks rääkima meeldiva test lapsepõlvemälestustest, ent meenutab tõtt-öelda põhiliselt üht kuulsat stseeni Stanley Kubricku “Hiilgusest”. Messageri leivanumbriks kujunenud kihiline segu naljakusest, õõvast ja traagikast tundub siiski kulmineeruvat ühes vähemambitsioonikas töös: räbaldunud mustast võrgust moodustuvas läbinisti vigases ja troostitus deklaratsioonis “Hapy” (2006).