Eesti ehted: eestlanna Julia Maria Künnap aga kulda ja obsidiaani.

Jahedaks ja lahedaks nurgaks tituleeritud Norra ehtekunstifestival on tõsiselt hea leid. Siiski valetaksin, kui peaksin meie rakenduskunsti triennaali sisult nõrgemaks. Ometi on jõukas naftariigis piisavalt hingamisruumi, et pakkuda lisaks põhiprogrammile arvukalt säravaid satelliitüritusi.

Esineda tahtjate hulk oli tohutu, žürii valis aga kõigist Põhjamaadest välja 159 teost 61 autorilt. On märkimisväärne, et esinduslikku kunstnikeseltskonda kaasati sel korral Norra, Rootsi, Soome, Taani ja Islandi kõrval ka Eesti tegijad. Ürituse organisaator Martina Kaufmann ütleb, et valitud pealkiri on pigem arutelu teemal, kas Põhjamaade disaini väljapeetus ja vaoshoitus vastab ikka tõele. “Me uurisime, kas on olemas Põhjala trendid, me ei avastanud neid; vaatasime, kas leiame Taanile ja teistele maadele omaseid suundasid, ning me ei leidnud neidki. Võrreldes varasemate üritustega on näha erinevust materjalides, ei kasutata enam väga palju kulda ja hõbedat. Ja võib märgata, et nooremad kunstnikud kasutavad taas ornamente, ent tõukuvad traditsioonidest siiski täiesti uuel viisil.”

Eestist on lisaks aukülalisele Kadri Mälgule esinema valitud veel Tanel Veenre, Julia Maria Künnap, Kristi Paap, Anna-Maria Saar ja Maarja Niinemägi. Mõneti tundus, et võrreldes domineerivate popkultuuri, inimese olemust ning ehte enese olemust lahkavate teostega on valitud Eesti kunstnikud üsna konservatiivsed, nad väärtustavad oma ehetes ajalooliste tehnoloogiate tundmist ja poeetilist maailmatunnetust. Mälgu mütoloogilisus ning Saare märterlikud taiesed, Künnapi ja Niinemäe perfektsionism leidis tähelepanu. Paapi ehete puhul tekitas Kaufmannis õhinat kirsikividest prosside kandmisel tekkiv tore krõbin, mida sai seostada taanlanna Josephine Wintheriga, kes teeb kellukesi, mille tulevane omanik peaks õige helina ehk siis intiimse kaelakee hääle järgi ära tundma.

Ülejäänud esinejaid nii ühese võtmega ehk avada ei saa ning näitusel kohtab siiski teoseid seinast seina: baroklikku elaani, dokumenteerimist, kaunishingede mõtiskelusid, irooniat ja tehnoloogilist leidlikkust. Norra Rahvusmuuseumi tarbekunsti- ja disainiosakonna ekstsentriline juht Widar Halén ütleb, et mõnes teoses võib leida ka osutusi ühiskonna valupunktidele ning viitab üsna õnnetule tööle, mis koosneb lillekestest, mille südamikeks on hargnenud suka tükid.

Popkultuuri ja eksistentsiaalsust ühendas vahest kõige õnnestunumalt Vigelandi muuseumi “Aftekas” (Aftermath), kus olid väljas nelja Osloga seotud ning nelja kultusliku Müncheni Kunstiakadeemia ja klassik Otto Küntzli kasvandiku tööd. Eriti jõuliselt kehtestas end uue põlvkonna põnevamaid talente Stefan Heuser, kelle tööde seas olid rinnapiimast pärlid ja ilukliinikust välja kaubeldud inimrasva jäägid. Kas sellised esteetiliselt hõrgud ehted, mis on samas pärit aladelt, mida on kiputud häbenema, võiksid manifesteerida, et pekk ja piim on ägedad ning inimeses on kõik kaunis? On neis filosoofilises plaanis midagi nõtkemat peale tabude kompimise? Olemise talumatust ja enesekehtestamist puudutab aga portreebüstikujuline pross, mis on valmistatud unerohutablettidest.

RAM galeriis tutvustas Camilla Luihn üliviimistletud viisil, õhus rippuvates ruumilistes raamides oma uut kollektsiooni, mis lähtus jaapani tätoveeringutest. Kunstnik oli teinud põhjalikku eeltööd, uurinud vormi- ja värvikäsitlust ning mentaliteeti ning loonud selle põhjal ilusa joonega pilvi ja laineid meenutavad ehted.

Väikeses galeriis esinev Torill Vrålstad on aga lausa solvunud, kui uurin, kas töödeldud jänesepabulatest kaelakee on väikest viisi provokatsioon. Selgub, et tema eesmärk on pigem lüüriline: näidata looduse ilu.

Et mitte jääda vaid väljavalitutele suunatuks, korraldati Oslos ka mitmeid sündmusi, kus osalejad said enesele soetada efektse ehte mõne aktsiooni käigus sümboolse annetuse eest. Sellist sotsiaaldemokraatlikku vaatenurka ehk siis avatust ja sõbralikku hinnapoliitikat on meil pakkunud vaid KAM-kartell. Mõne esineja, nagu Ted Noteni puhul ei saa siiski uskuda vaid siniseid silmi, vaid tuleks tõtt vaadata ka osava turundusega, mida teostatakse selliste mainekujundusprojektidega nagu vana sõrmuse kunstniku töö vastu välja vahetamine.

Vähemasti tükike intellektuaalselt toniseerivast ning Eesti ehtekunsti poodiumile tõstvast festivalist jõuab järgmisel aastal ka meie publiku ette.

Ehtekunstifestivali “From the Coolest Corner” põhinäitus on Oslo tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud 21. aprillini 2013, sealt liigub väljapanek edasi Euroopa eri linnadesse ja jõuab 2014. aasta märtsis Tallinna.